Sünnipäev

Kas pole tore kokkusattumus, et täna, kui ilmub Eesti Kiriku selle aasta viimane number, on minu sünnipäev!  

Kui ma väike olin, siis mõtlesin, kui kohutavalt halvasti on sellega läinud, et mul nii õudsel ajal on sünnipäev. Halb sellepärast, et teised lapsed said kaks korda aastas kingitusi, mina vaid üks kord! Loomulikult sain jõulunädalal ka ikka kahel korral – jõuluõhtul kuuse alt ja sünnipäeva hommikul voodisse, ent laps pidi siiski 51 nädalat igal aastal ootama, et siis ühel nädalal kõik kingitused korraga kätte saada. Õudne oli see aeg aga seetõttu, et ma ei saanud kunagi õigel päeval kooli kommi viia.   

Täna mõtlen sootuks vastupidi! Mul on absoluutselt parimal ajal sünnipäev. Naudin seda aega – jõulukuud – igal aastal kõige-kõige rohkem. Ei häiri mind „Püha öö“ kaubanduskeskuses ega väsita lõputu kingituste välja mõtlemine, soetamine, tegemine, pakkimine jms. Selle tegevusega alustan enamasti augustis ning nii kannan oma lähedasi mõtetes mitu kuud enne pühade saabumist. Väga meeldib see elevus ja ärevus, kui käin kontsertidel või koolide jõulujumalateenistustel. Ei sega mind ka see tohutu rabelemine, mis mind tööga seotult detsembris tabab, kui tuleb korraldada üritusi advendiküünla süütamisest ja kontsertidest jõulumaani. See kõik on lihtsalt tore! 

Kunagi tuli koolis kirjutada essee teemal „Aasta kõige toredam õhtu“ ja loomulikult kirjutasin jõululaupäevast. Sellest, kuidas meil on traditsiooniks hommikul isaga metsast kuusepuu toomine, siis emaga selle ehtimine, siis ülikiire võileiva söömine hõrgutavate lõhnade keskel ning seejärel kirikus laulu- ja pilliproov. Siis veel osalemine kahel jumalateenistusel ning lõpuks koju.

Ülinäljasena tuli seejärel oodata, kui kõik toimetused emal ja vanaemal valmis saavad, et saaks lauda istuda ja lõpuks ometi sööma hakata. See kõik käis selle õhtu juurde ja oli loomulik. Pärast söömist kogunesime ümber kuuse. Isa võttis vaid jõuluõhtul kätte suure ja raske vana piibli, millest luges veel kord jõuluevangeeliumi, kuigi olime kirikus seda juba kaks korda kuulnud. 

Kingituste kättesaamiseks tuli kõigil esineda ja see oli tore! Kuna jõuluõhtutel olime alati maakodus, kus elasid me vanaemad ja vanaisa, siis olid olud üsna kitsad. Magama jäime kõik ühes toas ümber kuuse – ema, isa ja viis last. Uinudes värviliste elektriküünalde valgel, mis jäid kuusele põlema … 

Nüüd on juba mõned aastad üheks jõuluõhtul kogunemise kohaks meie kodu. Nii saab alguse jõulunädal, kus lisaks jõuluõhtule sünnipäevapidustused ja vana aasta lõpp. Ausalt, ma naudin seda kõike üliväga, aga kui saabub 1. jaanuar, siis vedelen diivanil ja tunne on selline, et uh, see Tartu maraton sai taas tehtud. Nauding ja väsimus on korrelatsioonis! Eriti kuna meil kehtib põhimõte „rohkem on rohkem“. 

Kõige selle möllu keskel ei tohi kindlasti unustada jõulusõnumit. Olen igal aastal püüdnud teadlikult kinni mõne hetke, mis eriliselt puudutab ja millest kostab jõulusõnum. Sel aastal sain selle hetke osaliseks keset kõige kibedamat rabelemist.

Korraldasin meie kogukonnale jõulumaa, mida väisas üle tuhande inimese. Sellise, kuhu olid lastele tellitud karussellid, taluloomad, hobusesõit, jõuluvana, toimusid kontserdid jm. Võiks ju mõelda, milleks kõik see. Seisin puruväsinult esimese päeva õhtul, silme ees keerlemas karussell, ja märkasin, et ühel istmel istub paariaastane tüdruk, kelle kombinesooni luku vahelt ripub välja voolik. Ta selja taga oli pisut suurem tüdruk. Neid ühendas voolik ning siis nägin, et suuremal tüdrukul on süles hingamis-

aparaat – ta oli seal, et väike õde ei peaks karussellisõidust ilma jääma. Väikse õe nägu säras! Nagu ta kilkas heast meelest ka hobusega sõitma minnes – ikka nii, et tema ees ja suurem õde raske kastiga järel, omavahel voolikuga ühenduses. 

Seda nähes ma lihtsalt tardusin, pisarad voolamas. Kuulsin kõrvalt kommentaari, et tegemist on lapsega, kes ei tohi siseruumides kusagil käia, oht elule pisikute tõttu on väga suur. Seepärast on tema võimalused lõbutsemiseks või üldse teiste lastega koosolemiseks minimaalsed. Tundsin, et ükskõik, kas keegi peab seda tilulilu ja melu ebaoluliseks või suisa jõuludega kokku sobimatuks – minu jaoks muutus kõik see samal hetkel väga oluliseks. Mis sellest osavõtjate suurest numbrist! See kõik taandus, nähes seda pisikest tüdrukut üliõnnelikuna karussellil tiirlemas – voolikuga masina külge aheldatuna. 

Tunnen, et olen selleks aastaks sünnipäevakingi saanud ja rohkem polegi vaja. Täna ma ei oota enam, et tuldaks ja toodaks ning miks ainult üks kord aastas, vaid mõtlen, mida mina saan anda. 

Soovin kõigile õnnistusterohket uut aastat ja uusaastasoovide nimekirja kirjutage kindlasti, et märkamine on oluline. 

 

 

 

 

Sigrid Põld,

kolumnist