Suletud uks ja avatud aken

Lugesin nukralt 28. oktoobri Eesti Kirikus ilmunud Heino Nurga mõtisklust «Rändamisest ajas». Nii mõnedki tema hinnangud meie kiriku hetkeseisule olid karmid ja hirmutavadki: «Väljaspool olijates tekitavad aga kirikut muust ühiskonna elust lahutavad käärid hämmingut ja arusaamatust. Vangutatakse pead ja astutakse edasi, kirikust mööda, kuhugi mujale.
Konservatiivsuse-nimeline tagurlus, alalhoidlikkuse sildiga usaldamatus ja võõrviha ning erapooletuse näoga hoolimatus ei aita meid edasi ega too rahvale lähemale.»
Ma ei ole pädev andma üldistavat hinnangut kiriku praegusele olukorrale, kuid olen ka ise mitmel puhul ususfääris tunnetanud olukordi, kus kriitikat asendab kritikaanlus ning dialoogi kapseldumine.   
Siiski on viimased nädalad kinnitanud, kuidas kehtib pealkirjas vihjatud ilus ja pisut humoorikas mõttetera: kui Jumal suleb ukse, siis avab ta kusagil akna.
Näiteks sobivad aknast puhuva värske tuuleõhu sümboliks möödunud nädalal Tartu ülikooli usuteaduskonnas kaitstud kaks väga kaasaegse teemaga doktoritööd (vaata 3. lk uudis.  – Toim). 
Olen Roland Karo ja Olga Schi­halejevi saavutuste üle rõõmus ja uhke. Nende tööd näitavad teoloogia kaas­­aegsust, mitmekihilisust, komplitseeritust ja otsest kokkupuudet eluga ning kindlasti ka autorite julgust ja püsivust oma mõtetele doktoritöö vorm anda.
Hästi läheb Jumala poolt akna avamise kujundiga kokku ka intellektuaalide apostliks kutsutud Paul Tillichi «Religioossete kõnede» hiljutine avaldamine Johannes Esto Ühingu poolt. Mõtestab ju Tillich piiblitekste alati kaasaja kontekstis, puudutab tänapäeval aktuaalseid sotsiaalseid ja kultuurilisi probleeme ning iga inimese jaoks olulisi eksistentsiaalseid küsimusi. Ning mis peamine, Tillich püüab sõnastada usu põhiseisukohti tänapäevase inimese jaoks ning arutleb religiooni kesksete mõistete tähenduse üle. Nii mõnelegi inimesele võib olla üllatus, et Jumalast, patust ja lunastusest tänapäevases vormis rääkides kõneldakse neile vägagi olulistest asjadest.
Jumala poolt akna avamine on inimestele võimalus ja vastutus. See on võimalus esitada kirikule ja ühiskonnale mõtlemapanevaid ideid ja väljakutseid ning vastutus valvsuseks, et avatud akent keegi vaikselt kinni ei paneks.

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist