Sulatatud hõbe

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist, kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästes, mis on viimasel ajal valmis ilmuma. Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste.
1Pt 1:3-9

Oleme tänulikud Mel Gibsonile, kes 21. sajandi inimesele karjus näkku tõe, et religioon ei ole nipsasjake raamaturiiulil teiste rohkem või vähem kenade asjade seas. Religioon on kohutav, sest see on kannatus. Kannatamata võivad inimesel olla mingid sümpaatiad, aga mitte religiooni. Religiooni juurde kuulub ka surm ning see on harva ilus.
Tervitasime Narvas ülestõusmist kirikus, kus aeg tiksus metronoomina laest ja seintelt langevate kivide ja krohvitükkide saatel. Ka Eestis küsib juba enamus inimesi, et miks te siis ära ei remondi või ei ehita teist kirikut või ei lähe teise kohta elama, kus on ilusam kirik. Katuse jaoks ju raha oleks, projekt on, ehitaja, kel töö pooleli, samuti. Ent siis leiab keegi ametnikutädi, et puudu on veel üks paber ja veel üks… Tema töölaual on lihtsalt paber, mis kohustab teda järgmist paberit nõudma. Tema kabinetis ei kuku lagi tükikaupa alla.
Arvan end veidi mõistvat neid ingeri memmesid, kes oma lastele ja lastelastele pole kunagi oma eluteest jutustanud. Nad on veendunud selles, et nende kannatused ei ole kellegi teise asi. Ja lapsed tajuvad seda kuidagi ega esitagi küsimusi. Nad tõepoolest ei tea midagi oma vanemate elust. Nii jutustan mõnikord matuse tellijale ise lahkunu eluloo, sest nii sarnased on need. Ja see ei ole ainult edevus, et mina tean, vaid veendumus, et rahvas hääbub just seetõttu, et järgnevad põlvkonnad on kaotanud sideme oma vanemate eluga. Need inimesed, kes on läbi käinud sulatuskatlast, on puhtaks saanud ja suudavad uskuda Jumalat ja sellel alusel jääb rahvas püsima.
Eks meiegi kasvata oma suhtelises heaoluühiskonnas üles põlvkonda, kes küüditamisest kuuldes siiralt imestavad, miks siis küüditatavad politseid appi ei kutsunud. Oleme jätnud edasi andmata teadmise, mida Jumal meie rahvale on lasknud osaks saada. Arvame, et lastele piisab vaid sellest, kui kõht on täis, riie seljas ja koolis käidud. Ja siis imestame, miks neid kirikus ei ole, või oleme isegi rahul, et ehk neil polegi vaja käia.
Muidugi, kirikus tuleb olla. Ei piisa lihtsalt kirikus käimisest. Kunagi kirjutas keegi, et kanalas käimine ei ole veel kedagi kanaks teinud, saati siis kirikus käimine kedagi kristlaseks. Samas kuuluvad kristlased kirikusse, sest see on Kristuse tõeline ihu maa peal – nii kannatav kui ka kirgastatud ihu. Mida reaalsemad on meile Kristuse kannatused, seda lähemale jõuame Isa südamele.
Ka kohutav kirik, kirik, mis ülestõusmispühade ööl meenutab pigem hauakoobast, on pühitsetud paik. On vaja rebida end lahti oma väikekodanlikust mugavusest ja asuda teele, sest ainult teeleasunul on võimalik leida.
Mõtleme jõuluaegsele loole kolmest idamaa targast. Kui nad poleks asunud teele, poleks neist iialgi saanud leidjaid. Ülestõusmisööl oleme meiegi kolme salvikandja naise sarnased, kes ruttasid hauakoopa juurde, et salvida üht surnukeha. Nad ei teadnud sedagi, kas nad üldse sisse pääsevad, kes veeretab kivi haua suult. Nende religiooniks oli armastus, seepärast pidid nad minema. Ka nende jaoks oli Issanda surm ristil mitte pühapäevane meelelahutus, vaid kohutav kannatus.
Ent kaotades kannatuse, jääksid nad ilma armastusest. Tänapäeva meditsiin suudab kõrvaldada valu. Räägitakse aga, et kui sünnitajalt täielikult võtta valu, läheb kaduma kaasaantud armastus sündinu vastu. Inimene vajab puhastustuld, vajab õndsakssaamiseks ehk ka «läbipõlemist», et võiks ära põleda kõik ülearune. Allesjäävale võib rajada uue alguse, sest see on tules läbi proovitud ja sulatatud puhtaks nagu hõbe. Tahaksin kõiki julgustada ja paluda: ärge kartke tulekuumust enestes, ärge kartke katsumuste tules puhastuda!
Ristil ja ülestõusmises toimub rollide vahetus. Püha Jumala poeg, kes oli ära teeninud taeva õndsuse, võtab enda peale kannatuse ja surma. Meie, kes oleme ära teeninud hukatuse, oleme saanud pühade osaduseks ja taeva lasteks. Aga selleks peab toimuma kohtumine risti all, et me sellisena võime vahetada osad.
Siis saavad reaalsuseks sõnad «meie eest» ja me tunnistame: minu Issand ja minu Jumal! Ja see on siis tõeline rõõm. Aamen.
Villu Jürjo, Narva Aleksandri koguduse õpetaja