Sulasest Pojaks

Sulase amet ja ettekujutuski sellest on jäänud unustusse ning kirjanikud ja ajaloolased näivad olevat ainsad, kellel usutakse olevat säilinud või siis lausa `uusmanatud’ ettekujutus sellest meie jaoks kadunud ametist ja eluviisist. Praegu on amet ja eluviis teineteisest parasjagu lahus, nii et ameti muutumisega eluviis muutuda ei pruugi. Seepärast tähendab Jumala sulasest lugemine ka enda tagasilugemist sulaste ja isandate unustatud pärusaega, kus amet ja selle poolt tingitud eluviis kokku langesid.
Sulase olemus ei avaldu üksnes temas endas, vaid ainult koos tema isandaga. Eesti ajaloos orienteerumise jaoks on oluline sulase ja orja eristamine, muistsest maailmast rääkides on vahetegemine mõnikord võimatu. Meie tänast tekstigi võiks lugeda Issanda orja lauluna, kuid sel juhul tuleb meil orja kujutluse all mõtelda rohkem üle-eelmise sajandi sulase tüübile. See sulane ei ole küll enda ega oma töö omanik, kuid tal on isiklik vastutus. Nii on ka Issanda sulasest laulnud Iisrael pidanud silmas meest, kes on astunud või asetatud Issanda kuulekasse teenistusse ja kes ei aja niiöelda `oma asja’. Sellisel kujul on Issanda sulasteks olnud Mooses, prohvetid ja paljud teised, keda tunneme nüüd nendena, kes pidid `ajama asja, mis oli neist suurem’ ja viima edasi selle tahet, kes oli neist suurem. Jesaja raamatus sisalduvad Issanda sulase laulud on kutsunud üles nii Iisraeli ennast kui ka kristlikku kirikut neid laule ikka uuesti interpreteerima ja küsima, kes on see sulane.
Sulase olukord on kerge ja raske korraga. Ühelt poolt vastutab isand, teiselt poolt on isanda käsk sulasele seaduseks. Sulaselt oodatakse vastutavat ja arukat kuulekust, mida ei pea samastama tänapäevase tööalase lojaalsusega tööandja suhtes. Tööandja kohuseks on oma töötajatele töösuuna mõttekuse selgitamine arusaamise tasandil, Jumalal oma sulaste suhtes seda kohustust ei ole. Üle arusaamise ulatuvate töölähetuste vastuvõtmine sulase poolt eeldab, et sulane loobub iseendast ning usaldab oma majesteeti. Sulane on majesteedi sõltlane ja Jumala kinnitus oma kiindumuse kohta sulasesse tagab usalduse ka saadud ülesande suhtes. Issanda sulase laulus kujutatud sulases on kirik näinud Jeesust ning tema maapealses töös Jumalalt saadud ülesande täitmist niisugusena, nagu seda praegu teame.
Sulase ülesanne on teostada isanda tahet, vajadusel teda esindada, kuid mitte kunagi matkida. Ärgu meilgi see ununegu. Tänast teksti lõpuni lugedes näeme, et Jumal ei anna oma au teisele. Seda ärgu unustagu ükski sulane. Jeesus ei unustanud seda, aga teda austas just Issand Isa ise. Tänase pühapäeva evangeelium Jeesuse ristimisest evangelist Matteuse esituses rõhutab Jeesuse kuulekust Isale kõige õiguse täitmises. Ning Jeesuse seesugune kuulekus saab vastatud tunnustusega Jeesusele: See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel. Meie tänased Jeesuse ilmumispüha järgsed tekstid näitavad nii Jeesuse au suurust kui ka tema kui Jumala sulase oma algsest jumalikust olust loobumist. Saadud ülesannet tuli täita tasaduses. Inimestena kujutleme end vahel Jumala sulastena ja ootame meile selle tõttu langema pidavat au. Kui aga õiguse tasane ja ustav levitamine ununeb, siis saab sulasest kõlbmatu sulane, keda seesugusena isandale üldse vaja ei oleks. Kuid Jumal on isand, kes tegelikult vajab sulast, niisugust, nagu on Jesaja raamatus kujutatud Issanda sulane, kellele saab anda ülesandeid ja kellele saab ütelda: Poeg. Selliseks sulaseks oleme kutsutud ka meie, seesugust seisust pakutakse ka meile.
Sulase võimalused ei ole sulase enda käes, vaid tema tegelikud võimalused on tema isanda käes. Paradoksaalne küll, aga sulase käes on võimalus valida, kas ta läheb välja oma isanda varustusega või hangib kusagilt midagi muud. Tulemused muidugi vastavad valikule. Vaimulikus töös on ohtlik minna tööle varustusega, mis ei pärine Jumala käest. Ohtlik on ka ise endale ülesandeid välja mõelda ja neid siis Jumala ülesannetena kujutada. Samuti ei või kirik tervikuna kasutada vahendeid, mida Issanda sulane ei kasutanud ega luua liitusid, millelaadsetes Issanda sulane ei osalenud. Sulane jääb alati sulaseks ega pea ette kujutama, et ta on mingi `isevürst’. Ustava sulase töö horisonti ja võimalusi laiendab Issand ise, andes ka vahendid ülesannete täitmiseks.
Sulase tuleviku kindlustab ja kingib talle tema isand. Kingis ja kindluses on midagi lähedast ja kattuvat. Eks pea ju õige kink ka meile midagi kindlustama, rõõmu igal juhul. Jumala kink inimesele Jeesuses Kristuses on suurim kindlustus, mida saab ette kujutada ja mida samas ikkagi ei saa ette kujutada. Vastu võtta saab aga küll. Kristuses langevad kink ja kindlustus kokku, nii nagu temas langevad kokku minevik, olevik ja tulevik. Niisuguse kingi ootaja ja vastuvõtja ei tunnegi ennast enam sulasena, vaid pojana, lapsena, kes on usaldanud ja olnud ustav. Kingitagu meile uue aasta teel õige sulasemeel ja lapsesüda.
Aamen.
Randar Tasmuth, Usuteaduse Instituudi dekaan