Sügis muudab maailma suuremaks

Möödunud nädalalõpp tähistas kalendris mitut tähtpäeva: oli madisepäev, millega meenutatakse esimese evangeeliumi autorit Matteust, vastupanuvõitluse päev, mille puhul peeti Kuressaares riigivanemate mälestusjumalateenistus, ja kalendrisügise algus. Ka loodus näitas oma süngemat palet ja keerutas vastukaaluks suviselt soojale laupäevale pühapäevaks kohale hallid vihmapilved ja põhjatuule.
Ometi ei saa öelda, et sügis on vaid ettevalmistus saabuvaks talveks ja looduse hääbumiseks. Selles värvilises hääbumises on oma võlu, aga ka kinnitus, et hääbumine ei ole lõplik. See on vaid osa protsessist.
Ühes laulus, mida ikka olen kuulata armastanud, laulab Voldemar Kuslap: «Näe, vahtrad õitsevad, näe langetavad lehti.» (Laulu pealkiri on «Aknal».) See on osa looduse ringkäigust, aga laul jätkub uuel tasandil, kus aknal oleva tüdruku jaoks on «kitsas hoov kui maailm imesuur». Laulu jätkudes saab temast naine, kelle pilgust hoovi algab maailm imesuur. Ja kunagi on sel aknal taas üks tüdruk, kelle jaoks on hoov kogu maailm.
Et maailm me jaoks võiks üha suuremaks saada, on paljudes kogudustes juba alanud pühapäevakooli ja leeritunnid. Need õpetavad nägema ka neid asju, mis meie hoovi ära ei paista või mida me oma hoovis ilma teadmisteta näha ei oska. Paljudes kogudustes aga jäävad uksed suletuks, sest imesuur maailm on kutsuvalt lahti ja õued on tühjaks jäänud. Pole enam kedagi, kes aknalt vaataks, kuidas vahtrad lehti langetavad.
See on kurb tendents, mille vastu aitaks kindel veendumus, et ka oma hoovi saab teadmiste abil suuremaks muuta, et oma hoovist algab maailm imesuur. Just pikad sügis- ja talveõhtud on aeg koguda teadmisi.
Rita Puidet