Südametempli puhastamisest

Lk 19:41–48
Seda, et Jeesus nuttis Jeruusalemma linna pärast, teame loetud pühakirjakohast. Valas pisaraid. Ja selleks oli tal põhjust. Kust võiksime aga kuulda või teada saada, kui palju on Jeesus nutnud inimkonna pärast, meie pärast?
Ja kui palju Ta veelgi nutab? Ning põhjust muretseda, pisaraid valada on palju kordi rohkem kui muretseda Jeruusalemma saatuse pärast. Inimestena oleme kõik patused. Meie patukoorem on miljoneid kordi suurem, kui seda oli Jeruusalemmal. Meid endidki loetakse paljudeks miljarditeks.
Mis siis saab? Mis saab meiega ja maailmaga? Mis sai Jeruusalemmas? Jeesus puhastas kõigepealt templi. Puhastas kõigest sellest, mis oli seal halba.
Kas me ei peaks alustama samuti? Paluma, et Jeesus aitaks ka meie templi puhastada. Patust puhastada. Mida me mõtleme sõnade «meie tempel» all? Ega ometi kodukirikut, palvekoda, oma kodu?
Meie tempel on eeskätt meie süda. Täpsemalt südametunnistus.
Olgem ausad ja tunnistagem julgelt ja kõhklemata, et see (meie südametunnistus nimelt) on meil kõigil üsna rämpsu täis, kui nii võib öelda. Pattudest parasjagu täis. Igatahes rohkem kui Jeruusalemma tempel.
Ajad ja olukorrad, Jumalast eemalolek on seda nii hästi soodustanud kui ka põhjustanud. Kuidas südant ja südametunnistust puhastada? Muidugi mõista ei saa selleks kasutada harja ega luuda, ei vett ega moodsaid puhastusvahendeid. Südametunnistust saame puhastada vaid palvete ja usu läbi.
Kahetsegem oma patte. Palugem armu ja halastust. Palugem andeksandi. Tehkem seda usus, lootuses ja armastuses. Tehkem seda teadmises, et Jumal on armastuse ja halastuse Jumal. Ja et Jeesus Kristus lunastas meid kõiki. Südame patukahetsus mõjub vaid siis, kui see tuleb südamest. Ning paluda on vaja tões ja vaimus.
Patte tuleb kahetseda ja andeks paluda mitte ainult kord või kaks, vaid pidevalt. Kuidas Jeesus meid palvetama õpetas? Ta rõhutas: palvetage lakkamatult.
Kas me teeme seda?
Ning edasi õpetas Jeesus: palvetage oma Isa poole, kes taevas on, minu nimel.
Kas me teeme seda?
Palvete ja üldse jumalasõna juurde, andeksanni ja lunastuse juurde jõuame siis, kui seda siiralt soovime. Palvetamisega peab paranema meie elu, tugevnema meie usk, lootus ja armastus.
Ei saa ometi nii, et palves palume patud andeks, aga tegudes jätkame neid. Sõnad ja teod, isegi mõtted, peavad nüüdsest olema enam kooskõlas – puhtamad, õigemad, paremad. Nii on vähem pisaraid inimestel iseenda ja maailma murede pärast. Veel vähem pisaraid Jeesusel meie pärast. See on meie teha. See on meie käes. Tehkem seda siis Jumala abiga.
Kalev Raave,
emeriitõpetaja