Südamel on hääl

Meil on kodus üks tore lastele mõeldud raamat „Tunne oma tundeid“. See meenus mulle, kui püüdsin enda jaoks sõnastada mind valdavaid tundeid. Austus, rõõm, tänutunne – seda kõike kahtlemata. Elu mitmekesisust arvestades on ka kurbust ja nõutust. Ja võib-olla ongi praegust olukorda vaadates nii, et me pole õppinud oma emotsioone adekvaatselt hindama, mõistma ja väljendama.  

Jüripäev märgib rahvakalendris kevadtööde alguse päeva, veel sajand tagasi tavaks olnud teenistuslepingute alguse päeva. 25 aastat tagasi asus jüripäeval kirikulehe peatoimetajana tööle Sirje Semm. See kevad tuleb aga teistmoodi – tema töö peatoimetajana on üle võtnud Liina Raudvassar. Olen mõlemaga koos saanud käia pika tee, mis on täis pikitud lugusid, millest kõige olulisemana kumab läbi usaldus ja austus üksteise suhtes, hoolimine üksteisest. Teekond jätkub ja pakub vaat et iga päev imelisi hetki.

Minu näoraamatus on fikseeritud üle kahesaja sõbra. See arv pole FB kontekstis suur, ent need nimed märgivad inimesi, kellega ma päriselt suhtlen. Mõnega harva, mõnega iga päev. Suuremat osa neist tunnen tänu tööle. Võin öelda, et nad on minu inimesed. Usaldan neid ja neil on minu südames oma koht. Oma koht on minu ja teistegi südametes ka nendel, keda me tegelikult ei tunne. Aga nad on oma tegevusega rikastanud või vahel suisa päästnud meie elu, pakkunud häid emotsioone, aidanud säilitada tasakaalu, olnud eeskujuks. 

Oma tööga seoses kohtun sageli selliste inimestega. Nendest on tohutult rõõmu. Loodan, et kaugel ei ole see aeg, kus jälle silmast silma saame kohtuda. Kirjutasin hiljuti soovist, et sel keerulisel ajal võiks ühiskonnas olla „midagi, mis meid ühte liidaks ja tekitaks kõigis soovi kehtestatud reeglitest kinni pidada“. Just selline see lausekatke oli. Mulle tundub, et see midagi juhtuski, aga hoopis teisel moel. Mõtlen siin muusik Lea Dali Lioni. Loodetavasti saab tema lahkumisest piir – „siit maalt ja mitte sammugi enam“. Meenutuseks – see loosung tähistas olulist etappi Vabadussõjas, kui peatati Punaarmee edasiliikumine.

Rita Puidet