Sotsiaalminister hindab kiriku rolli

Kümmekond aastat tagasi on EELK ja sotsiaalministeeriumi vahel sõlmitud koostöölepe, püüdmaks muuta ühiskonna mõtteviisi ja väärtushinnanguid tervislike eluviiside ja sotsiaal­se küpsuse suunas. Eesti Kirikule antud intervjuus toonitab 2009. aasta veebruarist ametis olnud sotsiaalminister Hanno Pevkur jätkuvalt riigi valmisolekut dialoogiks kirikuga.  
Milline on Teie seotus kirikuga?
Kiriku liige ma pole. Küll aga hindan väga kristlikku maailmavaadet ning kiriku rolli ühiskonnas.  
Kuivõrd tajub riik kirikut oma partnerina töös vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega?
Kirik ja riik peaksid olema head partnerid. Kirik on läbi aegade kandnud hoolt ühiskonna nõrgemate liikmete eest. Nii on kirikul pikaaegne kogemus, millega täiendada riiklikku sotsiaalkaitse süsteemi.
Töö kaotanute abistamisel on tuua mitmeid häid näiteid, kuidas kirik ja riik konkreetselt koostööd teevad. Mitmed kogudused tegelevad aktiivselt töötutega. Inimese jaoks on töö kaotamine suur elumuutus. Väga tähtis on aidata säilitada inimestes optimismi ja lootust leida uus töökoht.
Kõige tähtsam on pakkuda inimestele võimalust tulla kokku. Teise inimese märkamine enda kõrval, aja leidmine ligimese jaoks ning tema murede ja rõõmude kuulamine muutub üha haruldasemaks.
Mitmed kogudused on võtnud oma südameasjaks tegelda pikaaegsete töötutega, mis on ülimalt tänuväärne tegevus. Tihtilugu on aktiivsest elust kõrvalejäänuil vaja lihtsalt kedagi, kes kinnitaks, et ta saab hakkama. Eesti on väike ja meie rahvaarv pisike. Nii on igaühe hoidmine ja innustamine väga tähtis, et kõik leiaksid oma koha ühiskonnas ja saaksid end teostada.
Taoliste projektide elluviimisel teemegi kirikuga tihedat koostööd ning oleme leidnud rahastamise võimalusi. Kindlasti on võimalikke koostöökohti veelgi, kus kiriku tublide töötegijate head mõtted ja ettepanekud on oodatud.
Eesti riik hoolitseb rahaliste toetuste ja hüvitiste kaudu oma kodanike heaolu eest. Kui tõhusalt jõuab riigi abikäsi abivajajani?
Riik toetab inimesi hetkedel, kui nende elus toimub muutus, olgu selleks pere kasv, sissetuleku kaotus või pensionile jäämine. Lapse sünd toob kaasa mitmeid ümberkorraldusi elus. Noorte perede kindlustunde tagamiseks maksab riik juba seitse aastat vanemahüvitist, mis võimaldab ühel vanematest olla kodus lapse 1,5aastaseks saamiseni.
Vanemahüvitise maksmine on osutunud väga oluliseks, sest eelmisel aastal oli esmakordselt üle pikkade aastate Eesti iive positiivne. Väikese riigi jaoks ei saa olla positiivsemat ja tähtsamat sündmust!
Teiseks näiteks on pensionid. Oluline on, et majanduslanguse ajal suutsime pensionide suuruse mitte üksnes säilitada, vaid ka kasvatada. Kui lapsed on hoitud ja vanadel on sissetulek pensioni näol, võivad pered end kindlamalt tunda.
Nüüd, mil Eestis on käibele tulnud euro, on jõudsamalt taastumas ka meie majandus. Tulevad investeeringud, mis aitavad luua uusi töökohti. Seeläbi paranevad inimeste sissetulekud ja laekub rohkem maksuraha, mida saab suunata abivajajate toetamiseks.
Täna on Eesti suurimaid probleeme töötus. Töö kaotamine tähendab muutust elukorralduses. Väga tähtis on, et töö kaotanu võtaks end töötukassas arvele. Siis on tal võimalik saada nii toetust kui nõu uue töökoha otsimisel. Sugugi vähem tähtis pole see, et kõik töötuna arvel olijad on ravikindlustatud. Kui sissetulekud on siiski liialt vähesed, saab kohalikest omavalitsustest taotleda toimetulekutoetust.
Kuidas saaks kirik Teie meelest rohkem panustada meie ühiskonna turvalisemaks muutmisse, selleks et oma kaaslases näeksime ligimest?
Tahaksin kutsuda kirikut osalema julgemalt avalikes aruteludes. Maailm on pidevas muutumises ning nii riigis tervikuna kui inimeste isiklikes eludes on palju uusi küsimusi. Võtame näiteks interneti ning sellest tulenevad muutused. Noored veedavad suure osa oma vabast ajast arvuti ees.
Ka paljud bioeetilised küsimused on tänu meditsiini kiirele arengule üsna teravalt esile kerkinud ning vajavad lahtimõtestamist. Või siis perekonnad, kellest suur osa on uudissõna kasutades kärgpered – peres kasvavad kummagi vanema lapsed varasematest kooseludest, vanavanemaid võib ühel lapsel olla koguni kuus; vanemad käivad välismaal tööl jne.
Üks meie elus tuntavaks osutuv teema on uusimmigrandid. Eesti on avatud riik, inimesed rändavad palju ringi ja ka meie külma kliimasse satub üha sagedamini teisest kultuuriruumist pärit elanikke.
Kuidas me tuleme toime olukorras, kus eesti keelt räägitakse üha erinevamate aktsentidega ning naabri harjumused, eluviis ja nahavärv sootuks teistsugune on? Kas oleme sallivad ja oskame teist hukkamõistmise asemel mõista, mis on ju palju raskem? Kõiki neid küsimusi ja paljusid teisi sarnaseid tuleb kindlasti ka kirikul endal aidata koguduseliikmetel lahti mõtestada.
Eesti ühiskond vajab avatud dialoogi. Loodan, et kirik on valmis oma seisukoha ja hea eeskujuga osalema aruteludel, kuidas üheskoos parimate lahendusteni jõuda.
Liina Raudvassar

Ove Sander:
Tunneme teineteist sellest ajast, kui Hanno oli Nõmme linnaosa vanem. Ta toetas igapidi Nõmme Rahu koguduse teenimist ning tal on vaieldamatult suured teened Nõmme Lunastaja kiriku taastamisel.
Ka praegu on perekondlikud ja töised kontaktid säilinud, eriti haiglate vaimuliku teenimise osas. Hanno mõistab sügavalt inimese hingeabi vajadusi ning aitab omalt poolt kaasa, et meie raviasutustes, eriti hooldusravilates, võiksid vaimulikud inimeste tervenemist toetada ja neid teenida.