Soome sild

Möödunud nädal algas konsistooriumi liikmetele Soomes. Helsingis toimus meie kirikuvalitsuste traditsiooniline kohtumine.
Soome kirikuvalitsus on juba mõnda aega tagasi kolinud uutesse ruumidesse. Kui õigesti mäletan, siis toimus meie koosolek selles paigas esimest korda. Soome peapiiskopi Tapio Luoma peetud palvuse ja ülevaate järel tutvustas Eesti kiriku hetkeolukorda peapiiskop Urmas Viilma. Oluline on vahetada kogemusi ja rääkida sellest, mis meie kirikutes viimasel ajal on toimunud ja millised ülesanded meid ootavad.
Suur rõõm oli selle üle, et paarkümmend aastat tagasi alanud Soome kiriku katekismuse eesti keelde tõlkimise protsess on nüüd lõpule viidud ja raamat on ilmunud. Soome kirik otsustas koostada katekismuse aastal 1993 ja valis usuõpetusraamatu kirjutajaks piiskop Eero Huovineni. Soome kirikukogu kiitis teksti heaks 1999. a. Usuõpetusraamat nimetati katekismuseks ja see on tõlgitud ladina, inglise, hispaania, saksa, prantsuse, vene, hiina, araabia, inarisaami, kwangali, oshindonga, põhjasaami, romaani ja nüüd ka eesti keelde.
Katekismus järgib Martin Lutheri väikese katekismuse ülesehitust. Igas peatükis on esmalt seletav tekst ja Piibli kirjakohad. Olen väga rõõmus, et kaugelt üle kümne aasta kestnud protsess jõudis lõpule just nüüd, kui oleme tähistanud nii Soome kui Eesti 100. sünnipäeva.
Eestlased üle maailma kogunesid ESTO2019 päevadele Helsingis, Tartus ja Tallinnas. Eestlased on maailmas laiali, üksnes Soomes on umbes 70 000 eestlast. Leeriõpetuse andmiseks meie rahvuskaaslastele kogu maailmas oli vaja katekismust. Nüüd on see tänu Soome kiriku toele olemas. Katekismuse tõlkisid eesti keelde Jaak Aus, Meelis Holsting ja Peeter Paenurm. Graafilise kujunduse ja illustratsioonid tegid Petteri Kivekäs ja Riina Sildvee. Väga suure töö tegi ja kogu raamatu toimetas Dagmar Õunap. Tänan katekismuse saatesõnas kõiki kaastöölisi ja Soome kirikut katekismuse väljaandmise eest. Soovin raamatu head levimist ja õnnistusrikast kasutamist. Just katekismuse esitlemine tegi minu jaoks meie sellekordse kohtumise Helsingis väga eriliseks.
Hea oli kuulata ülevaadet Soome kiriku tegevusest ja arengutest. Meie kirikute suhetel on pikk ja auväärne ajalugu. Olen seda meenutanud ka minu isa, õpetaja Eduard Salumäe 100. sünniaastapäevaks välja antud pühendusteoses „Ma nägin üht valget kirikut“. Minu jaoks koosneb nn Soome sild paljudest kividest: lapsepõlvekodu Kuusalu pastoraadis koos Soome raadio- ja telesaadetega, suhted soomlastega kirikunoorena 1960ndate teisel poolel, pastorina ingeri-soome koguduses, sõpruskoguduse suhted ja isiklik sõprus. Võin nimetada terve rea sillaehitajaid.
Möödunudnädalane kohtumine lõppes Helsingi Lauttasaare koguduses. See nimi on mul lapsepõlvest tuttav. Seal oli õpetaja Voitto Viro, üks meie kirikute vaheliste suhete rajaja. Eriline nimi Voitto Viro oli sümboolse tähendusega. Nüüd on see saanud tõeks – Eesti ongi võitnud.
Minu arvates on eriti oluline rõhuasetus, et kiriku uuenemine peab jätkuma. Täna elatakse teistes oludes kui eile. Kirik peab olema selle protsessi osaline ja elama ühiskonna keskel. Kiriku strateegiat ei saa juurutada kirikuvalitsus, vaid see sünnib koguduses. Kirik peab tegutsema seal, kus on inimesed. Hea oli näha seda, mida Lauttasaare kogudus oma kogukonna jaoks teeb. Külastasime nende kuulutuspunkti suures kaubanduskeskuses. Soome kirik ei ole rahvuslik koduloomuuseum, vaid elav ja uuenev organism. Me vajame jätkuvalt Soome silda.

 

 

 
 
Tiit Salumäe,
piiskop