Sõnum peab jõudma südamest südamesse

Kersti ja Arvo Sarapuuga kohtuma minnes on mul eelteadmine, et kuulume samasse põlvkonda ja et meid seob nähtamatu niidina ühise koolimaja aura ja sealsete õpetajate püüdlus meid vormida.

Kooliajast, tõsi küll, me üksteist ei mäleta. Aga mõnd õpetajat, kes meile Tartu 7. keskkoolis (praegu Karlova kool) tarkusi jagas, siiski. Oma klassijuhatajast, ajalooõpetaja Aino Juhkamist on Kerstil ja Arvol, omaaegsel klassiõel ja -vennal palju jutustada. Kersti meenutab, kuidas õpetaja reageeris, kui sai teada, et noored on esitanud perekonnaseisubüroosse abiellumisavalduse. Kersti oli siis vaid 17. Nüüdseks on nad koos elanud 44 aastat ja neil on viis last.

Järjepidevuse kandjad  
Põltsamaal sündinud Kersti meenutab, et tema isa oli ajalehe Kiir toimetaja ja suhtles paljude inimestega, teiste seas legendaarse kirikuõpetaja Herbert Kuurmega, kes oli Põltsamaal suur autoriteet. Nii on Kerstil varasest lapsepõlvest meeles, kuidas ta istus õpetaja Kuurme põlvel ja laulis koos temaga «Vennad on mul suured mehed».
Elu viis Sarapuud Tartust Järvamaale, kus on praegugi nende kodu. Aga alati Põltsamaalt läbi sõites mööduvad nad majast, kus Kersti lapsena elas, vaatavad tema lapsepõlve pajusid, jõge, kust vähki püüti. Nende lapsed on neid lugusid kuulnud lugematuid kordi. Arvo kommenteerib: «Noorele inimesele on tüütu, et ema neid vanu paiku jälle näitab, aga vanemana hakkad mõtlema, et igal asjal on seos. Sa näed elus seda, et üks või teine asi juhtub millegi pärast. Mida mina Kersti juures hindan, on see, et ta on kõigi vastu tähelepanelik ja on üle võtnud minu ema rolli.» Muide, Arvo kutsubki abikaasa Kerstit emaks.

Suurim väärtus
Arvo ema õpetas, et esivanemate hauad peavad alati korras olema, seal ei tohtinud ainsatki umbrohuliblet olla. Nüüd koristab haudu Kersti ja ei tee seda üksi, vaid koos lastega. «Eeskuju ja järjepidevus on olulised. Nii nagu sa oled ees, kas pead lugu haudadest, kirikust, juurtest, tööst ja haridusest – see mõjutab. Kui nad näevad, et me tegelikult ka peame lugu, mitte ainult ei räägi,» ütleb end vaadetelt konservatiivseks pidav Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu.
Filosoofilistesse mõtisklustesse kalduv Arvo arutleb, missugust elu peaks inimene elama, millest kinni hoidma. «Ei ole ju nii lihtne, et hommikul ärkan üles, päev läbi sebin ja magama minnes mõtlen, et küll sai tubli oldud ja rabatud. Meie vanuses hakkad mõtlema, mis on elu, mis on see väärtuslik, mis jääb kestma.» Nii meenutab ta jutuajamist ajast, mil «lapsevabrik hakkas hästi tööle».
Üks advokaat ütles toona, et sa oled nii vahva mees, teed hullult tööd, rahvas peab sust lugu, aga mis te nende lastega jandite. Arvo ei saanud temast aru ja arutas öeldut Kerstiga. Ka praegu on mõlemad veendunud, et lapsed on need, kelle nimel üldse tasub elada. Nende sõnul oleks lapsi võinud olla rohkemgi. Arvol on siiski kahju, et töö kõrvalt nappis laste jaoks aega. «Teine suur väärtus on see, kuidas ema-isa teineteist ja elu hindavad, selle kogemine jääb laste hinge,» kinnitab paar.
Kersti meenutab, et abikaasa Arvo vaatas igal reedel laste päevikud üle ja see oli laste jaoks paras hirm. Isa kasvatas oma nõudlikkusega korrektsust ja sõnapidamist, kohusetunnet. «Lapsed teadsid, et aruandmine ei ole lihtne. Arvo on olnud väga range, aga see karmus läks üle õpetamiseks-kaasamiseks. Lastelastega on ta väga leebe,» sõnab Kersti. Mõlemaid häirib, et tänapäeval puudub töökasvatus, lapsed ei tohi värvida, koristada jne. Paide linnapeana aastatel 2005–2011 on Kersti sellega otseselt kokku puutunud.
Koos kasvades – lapseeast täiskasvanuks ja lastevanemateks, partneriteks elus ja töös – on neil sarnane maailmapilt ja nad mõlemad on Keskerakonna liikmed. «Mul on hea meel, et õppisime teineteisega arvestama, teineteist aitama ja hoidma. Hoolimine ja lugupidamine – need on olulised. Meil on olnud raskeid aegu, ka ilusaid ja õnnelikke – elu ongi selline,» sõnab Kersti.
Austusest ja armastusest klassijuhataja vastu käisid Kersti ja Arvo aastaid 1. jaanuaril õpetaja Juhkami juures kodus. Siis paratamatult traditsioon muutus ja juba aastaid käivad nad sel päeval Türi kirikus ning võtavad külla tulnud lapsed ja lapselapsed kaasa. Kui jõuluõhtul on pühakojas lärmakas, siis aasta esimesel päeval vaikne. Arvo viskab nalja, et temal patte ei ole, aga Kerstil on ja ta saab need siis andeks.

Armulaua pärast
Kirikuskäigu esmane põhjus on küll armulaud, aga teiseks on see suurepärane võimalus läinud aasta kokku võtta ja uuele õnnistust paluda. Hea on jutlusesse süveneda ning palves mõelda lähedastele ja sõpradele. Koduseks saanud Türi kirikus laulatas õpetaja Teet Hanschmidt paari nende hõbepulmapäeval. Samal teenistusel Kersti ja Arvo ka ristiti laste ja sugulaste juuresolekul 19 aastat tagasi.
Kersti ütleb, et juba õpetaja Hanschmidti hääletämber võtab hinge kinni ja tema oskus inimestega suhelda on suurepärane. Paide linnapeana on ta palju koostööd teinud ka õpetaja Algur Kaermaga, kelle oskus suurelt mõelda talle väga meeldib. Pikalt võiks rääkida sellest, kui palju on linn aidanud kirikut remontida. Edasi tuli riigi tugi kõrvale.
Ta on volikogus seletanud, et kuigi kirik on riigist lahus, on kirik siiski sümbol. Paides on keskväljakul haruldane kooslus: seal on koos pühakoda, raekoda ja kõrts ja see tuleks säilitada. «See on meie kaubamärk ja seda tuleb hoida. Kui sind juba linnapeaks valitakse, siis sind aktsepteeritakse,» sõnab riigikogusse kuuluv Kersti.

Eeskujuks kirikuõpetaja
Arvo meenutab aega 1990ndate alguses. Ta valiti Järva maavanemaks, nõupidamisel kõnelesid vaimulikud, mis seisukorras pühakojad on. Kirikuid oli rüüstatud, katused jooksid läbi, valvesignalisatsiooni polnud. Nii mõnigi kirik sai tänu temale toetust. Pidev kokkupuude kirikutega sidus pere iseenesest kiriku külge.
Uus amet nõudis uusi oskusi. Sealjuures sõnaosavust. Ja Arvo hakkas jälgima kirikuõpetajate kõnet. Kui praegu võib teda pidada heaks kõnemeheks, siis on see just tänu vaimulikelt õpitule. «Nende kõnet tasub jälgida, kõne ülesehitust, sõnumit. Nende kõnes on alati sõnum. See tuleb südamest ja peab jõudma südamesse,» ütleb Arvo. Ja lisab, et kõnet peab oskama ka ette kanda. Oskamatus või suutmatus seda teha võib hea kõne ära rikkuda.
Suure eeskuju Teet Hanschmidti kõrvale on viimastel aastatel kerkinud teinegi vaimulik, uue põlvkonna kirikuõpetaja Ove Sander. Kohalike omavalitsuste valimiste eel pakuti Arvole valimispiirkonnaks Nõmmet. Kuigi pealinnas võidaks Keskerakond kindlasti hääli Lasnamäel, läks nii Arvoga Nõmmel. Ta käis linnaosaga tutvumas, käis kirikus ja kohtus inimestega.
Kuna tööelu oli Kersti ja Arvo Järvamaalt pealinna viinud, hakkasid nad käima ka Nõmme Rahu kirikus. Arvo on saanud seal jumalateenistustel kõnet pidada ja on selle võimaluse eest tänulik. Ta ütleb, et on eriline tunne, kui saab kogudusega oma mõtteid jagada.
Nad kiidavad, et õpetaja Sander oskab hästi suhelda ja tema jutlused on suurepärased. «Ove on isiksus, uue põlvkonna kirikuõpetaja, suure haardega, tähelepanelik,» tunnustavad nad vaimulikku.
Aga nad vaatasid, et kirikusaali lagi on korrast ära ja kogu hoone väsinud ilmega. Kerstil tekkis küsimus, kas linn ei saa kogudust aidata. Tegu on ju siiski kogu riigile olulise pühakojaga, mis pühendatud Tartu rahule. Ja raha eraldamine remondiks on ka Arvo Sarapuu pädevuses. Nende mõte leidis toetajaid ja järgmisel aastal algab remont, mille käigus pühakoda uuendatakse täielikult.
Kirikust on palju õppida, kinnitab abilinnapea. «Kui inimese toetuspunkt ei ole kirik, siis mis veel. Ma ei suru kellelegi kirikut peale, aga kantslist kõneldu aitab elust aru saada,» ütleb Arvo Sarapuu.
Rita Puidet

Kersti ja Arvo Sarapuu
Kersti on sündinud 5. mail 1954 Põltsamaal, Arvo 26. augustil 1953 Tartus.
Kersti oli aastatel 2005–2011 Paide linnapea ning on Keskerakonna Järva- ja Viljandimaa esindajana XIII riigikogu liige, rahanduskomisjoni liige. Ta valiti oktoobris erakonna volikogu esimeheks.
Arvo oli aastatel 1989–1997 Järva maavanem, XI riigikogu liige, aastast 2011 Tallinna abilinnapea. President tunnustas teda 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgiga.