Sõnadel on jõud ja sõnad suunavad inimeste hoiakuid ning seisukohti. Tihtilugu omandavad ühes olukorras väljaöeldud ja/või kirjapandud sõnad teises olukorras hoopis uue tähenduse ning hakkavad elama oma elu.

Minevikus kujundasid väga paljus inimeste hoiakuid sõnad kirikute kantslitest, mis tollal kohtasid enamikku inimestest. Täna on kantslisõnum väikese auditooriumiga ning kujundab väiksema hulga inimeste arvamust. Tänases ühiskonnas kõlavad sõnad välja küll veelgi suurema levialaga, kuid nende põhimiseks kanaliks on meedia.

Sõnade jõust on kindlasti kõnekaks näiteks hiljutine presidendivalimise kampaania. Selle käigus öeldi ja kirjutati palju sõnu ning kujundati kindlasti paljus ka arvamust. Paljud nendest sõnadest, eriti just nende sõnumist, olid kaugel konstruktiivsusest ja positiivsusest. Sõnad lajatasid.

Kuigi president on Eestis pigem sümboolse võimuga esindusisik, keda valijaskond otse ei vali, kulutasid nii poliitilised jõud kui ka ajakirjandus valimiste eel mitte vähem sõnu, kui see on tavaks näiteks parlamendivalimiste hooajal. Teisalt, tuleb tõdeda, et presidendiamet on meil vägagi sõna amet. Jah, küll mitte otse Sõna amet, aga meie presidendid on sageli kasutanud kirikuga samu sõnu.

Presidendiameti kui sõna ameti rolli kujundas suurel määral lahkunud president Lennart Meri. Seda nii väljapoole Eestit suunatud sõnumites kui kodumaa elu parandamisele pürgivates mõtetes. Hea on, et presidendikandidaadid aastal 2006 ise kasutasid sõnu heas ja positiivses mõttes, hoolimata negatiivsest foonist. Nad ei lajatanud. Õnneks sai presidendivalimise tulemuse selgumisega ka lajatamine läbi. Selleks korraks.

Ametisseastumise kõnes ütles president Toomas Hendrik Ilves välja mitmeid olulisi sõnu, jätkates presidendiameti rolli sõna ametina. Tihti küsitud ja endast väljapoole nimetule aadressile suunatud küsimuse «Kas me siis sellist Eestit tahtsime?» asemel sõnastas ta uue: «Millist Eestit me tahame pärandada oma lastele?»

Sellele küsimusele vastamises on meil kõigil roll oma sõnade, aga ka tegevuse kaudu. Meile kõigile suunatud, kodanikualgatust ja -ühiskonda rõhutava küsimusena asetas uus president meid vastamise ette. Siiski, ka meediaühiskonna ajastul on meil kõigil tarvis sõna sekka öelda. Veel enam – teha. Ja siin on kirikul oma selge võimalus olemas.

Tauno Teder