Sõnad ja teod

Mäletan uduselt ja üksikasjades võib-olla pisut ekslikult, kuidas kadunud preester Vello Salo jutustas ühe loengu vaheajal loo tigudest. Ta külastas kolleegi, kelle laual oli teo kuju, ning kolleeg kinnitas, et see tuletab talle meelde, et ta on lisaks vaimulikule ka teoloog. Paberite alt tulnud välja ka teine teo kuju ning kolleeg põhjendas, et see on manitsuseks, et sõnadele peavad järgnema ka teod.

Usu ja tegude vahekorrast on teoloogias kirjutatud raamatuid, mida üksteise kõrvale asetades võib mõõta kümnete meetritega. Piisab, kui ühelt poolt tuletada meelde Jaakobuse kirjas öeldut: „Sest nii nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda on surnud ka usk ilma tegudeta“ (Jk 2:26). Teisalt aga meenuvad Martin Lutheri sügavad kahtlused Jaakobuse kirja suhtes, mida ta pidas teoloogiliselt vägagi problemaatiliseks ja paigutas selle Uue Testamendi lõppu.

Mulle tundub, et igapäevases elus väärtustavad inimesed eelkõige usuga seotud praktilisi tegusid. Vaistlikku ootust selliste tegude järele võib välja lugeda ka Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) iga viie aasta tagusest uuringust „Elust, usust ja usuelust“, mille 2020. aasta tulemusi presenteeriti paar nädalat tagasi. Ka sealt selgus, et inimesed ootavad kirikult rolli, kus sõnadega käiksid kaasas ka praktilised teod. 

Näiteks 46% vastanutest arvas, et vaeste abistamisel ja 44% arvates probleemidega inimeste abistamisel võiks kiriku roll olla suurem. Suuremat rolli moraali ja eetika küsimuste väljendamisel meedias või usualaste teadmiste pakkumisel pidas vajalikuks pea poole vähem, vastavalt 23% ja 22%.  

Olgu öeldud, et eespool toodud küsitluse täielikud tulemused ja võrdlus eelnevatel aastatel tehtud analoogiliste küsitlustega on EKNi kodulehel kenasti olemas ja pakuvad rohkesti mõtteainet.

Tulles tagasi usu ja tegude juurde, siis lootusrikas näide on mul tuua oma kodulinnast. Nimelt sõlmiti möödunud nädalal Tartu linna ja Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) vahel kokkulepe, mille tulemusena rajatakse 135kohaline hooldekodu Tartu eakatele. Küllap teavad ka paljud luterlased Annelinnas asunud EEKBLi seminari külalislahket maja, pikalt asus seal ka Tartu Pereraadio, nüüd hakatakse selles hoones ja kõrvale kerkinud juurdeehitises pakkuma väärikaks vananemiseks tingimusi eakatele. 

Mulle meeldib ka planeeritud asutuse nimi Tartu Eluringikeskus. Kõlab ehk pisut budistlikult, kuid selles majas hakkavad eluringis tiirlema noored, keskealised ja vanad, koguduseliikmed ja agnostikud jne. Selleks loovad eelduse eakate kodu kõrvalmajas tegevust jätkav lastead ja kogudus, ehituslikult pakuvad võimalusi mänguväljakud, saun, jõusaal, talveaed-kohvik jne.

Ehkki juurdeehitise valmimine on planeeritud 2022. aasta suveks, on sõlmitud lepe juba praegu tunnistuseks, kuidas usu ja tegude kooskõlast on välja kasvamas kasu kogu linnale. 

Vahel läheb usu ja tegude harmoonia katki ning küllap see on vaistlikult tunnetatav. Järgnev mõtteavaldus on omajagu subjektiivne, olen kurbusega tähele pannud, kuidas Facebookis koguvad suurt vastukaja ka sellised usulised üleskutsed, mis on suunatud halvustamisele ja negatiivsusele ning kus ei püütagi teemat mõistmise ja tasakaalu poole viia. 

Kunagine kursusekaaslane usuteaduskonnast Amar Annus on kirjutanud hiilgava artikli „Teaduslikud läbimurded inimloomuse ja loovuse uuringutel“, kus ta muu hulgas kirjeldab süüdlast – nõida, keda võib lõpmatuseni verbaalselt ja ka füüsiliselt kolkida: „Moraalsete küsimuste lahendamisel on inimesel tavaks lahterdada isikud süüdlasteks ja kannatajateks – agentideks ja patsientideks. Mida rohkem sisaldub kelleski kannatajat, seda vähem tajutakse teda süüdlasena ja vastupidi – mida rohkem tundub keegi süüdlane, seda vähem tohib ta olla kannataja. Selle käigus võidakse jõuda arusaamani, et süüdlane ei saagi kannatada, et tal polegi loomu poolest mingeid kannatusi. 

Sammuna sellest edasi võidakse hakata arvatavaid „süüdlasi“ karistama eriti küünilisel moel, kuna neil ei arvatagi olevat võimet tunda nt füüsilist valu. Sõna „nõid“ on sellise moraalse agendi tähistaja, mida leidub igas keeles – see on isik, kelle võimekus asju toime panna on väljaspool kahtlust, kuid tänu sellele saab talle omistada täielikku tundetust.“ 

Ei ole minulegi ahvatlus kedagi, kelle usk või arvamus tundub mulle kahjulik, mutta tampida võõras. Võin siin vaid öelda, et ka igapäevaste asjadega tegelemine, koristamine, aiatöö, puude lõhkumine, nõude pesemine jne aitavad usulisel agressiivsusel mööduda. See on väga subjektiive näide usu ja tegude positiivsest koosmõjust.

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,

kolumnist