Sõna Issandalt

Möödunud reedel tähistati Tartu Jaani kirikus ajalehe Eesti Kirik taasilmumise 30. aastapäeva. 

Nagu taolistel pidupäevadel ikka, tänati Jumalat, kiideti tegijaid, meenutati möödunut ja vaadati tulevikku. Rõõmsat meeleolu ei pisendanud ka see, et algselt 13. märtsiks planeeritud üritus tuli koroonapandeemia tõttu üle poole aasta edasi lükata. Pigem lisas see sinna ühe olulise tänu- ja eestpalveteema veel juurde.  

Nagu piiskop Joel Luhamets, kes oli 1990. aastal uuesti ilmuma hakanud EELK ajalehe esimene peatoimetaja, oma pihikõnes mainis, tekkis taasiseseisvumise laineharjal Eesti meediamaastikule uusi ajakirjandusväljaandeid nagu seeni pärast vihma. Kõik need, kes orienteerusid tollal vaid kiiret populaarsust jahtivale meelelahutusele, on juba ammu aree­nilt kadunud ning nende olemasolugi täna enam ei mäletata. 

Samas ajaleht Eesti Kirik, mis alustas ilmumist juba 1923. aastal, kuid oli 50 aastat sunnitud vaikima, tõusis uute võimaluste saabudes otsekui fööniksina tuhast ning on tänini vahendamas meie rahvale sõna Issandalt.

Ajalugu on veenvalt tõestanud, kuidas ka siis, kui kogudused võidakse likvideerida, vaimulikud vangistada ja kiriku häälekandjad sulgeda, puudub selle maailma võimukandjatel ometi võimalus Jumala häält ja tema sõna vaikima sundida. Just rasketel ja pöördelistel aegadel on rahvas otsinud ja ka leidnud selle, mis on temast endast ja tema muredest suurem ehk sõna Issandalt.

On muidugi iseasi, kas ja kui palju tahetakse näha, kuulda ja mõista seda, mis meelelahutuse asemel meid pigem meeleparandusele üles kutsub. Igatahes Tartu linnapea Urmas Klaas, kellel endal on ka pikaajaline meediatöö kogemus, võrdles oma tervituses ajalehte Eesti Kirik valgust plinkiva majakaga ühiskonnas. Eks tuletorni vajalikkuski saab tegeli­kult mõistetavaks alles siis, kui siht silme eest on kadunud ning ümberringi valitseb ainult pilkane pimedus või paks udu. 

Kõigele lisaks oli linnapea rõõmus isegi selle üle, et ajalehte Eesti Kirik on viimased 30 aastat välja antud just heade mõtele linnas Tartus ning lootis selle jätkumist ka tulevikus.

Et ligi veerand sajandit ajalehte peatoimetajana kind­lakäeliselt ja missioonitundlikult juhtinud Sirje Semm on soovinud oma ameti maha panna ning töö noorematele üle an­da, räägiti samal päeval toimunud ajalehe Eesti Kirik sihtasu­tuse nõukogu koosolekul, kus osales ka peapiiskop Urmas Viilma, lehe tulevikust ja tema rollist EELK meediamaastikul ning fikseeriti ära järgmise aasta lehe tellimishinnad. 

Kojukande mõningasele kallinemisele vaatamata arvestas nõukogu sellega, et senised lugejad ei peaks väikese hinna­tõu­su tõttu ajalehe tellimisest edaspidi kindlasti loobuma. Pealegi koguduse kaudu lehte tellides on võimalik seda alati sood­samalt saada. Vaimulikele pandi aga südamele teha omalt poolt kõik selleks, et järgmise aasta alguses valituiks osutuvad koguduste nõukogude liikmed oleksid usinad kirikulehe tellijad ja aktiivsed lugejad.

Lõpuks kordan sedasama, mida olin juba viis aastat tagasi Eesti Kiriku taasilmumise 25. aastapäeva puhul oma juhtkir­jas välja öelnud, et tegelikult on see suur Jumala ime, et kõigile raskustele vaatamata on Eesti Kirik Eestis ainsa paberkandjal ilmuva kristliku nädalalehena regulaarselt ilmuma jäänud. Samas on see üha sekulaarsemaks muutuvas ühiskonnas lehe tegijate jaoks nii privileeg kui väljakutse kristlikku sõnumit ning kirikuelu sündmusi targal ja tasakaalustatud moel kajasta­da.  

Kõige selle vaimse rikkuse eest, mis meil oma ajalehe näol täna on, kuulub tänu nii selle endistele kui ka praegustele tegijatele, samuti kõigile kaastöölistele ja headele sponsoritele. 

Aga eelkõige teile, head lugejad, sest ilma teie abita, olgu eestpalvete või majandusliku toetamise läbi, poleks Eesti Kirik kindlasti see, milleks ta kutsutud ja seatud on – sõnaks Issandalt!

 

 

 

 

Mihkel Kukk,

Eesti Kiriku kolleegiumi esimees