Sõna hind

Iga kõneleja ja kirjutaja peab endalt aeg-ajalt küsima, miks ta seda teeb. Kirjanik ja kolumnist Mihkel Mutt sedastab oma juubeliintervjuus: «Inimesele pakub täit rahuldust ainult see teadmine, mida ta saab kaasinimesega jagada. Muidu jääb see tema teadvuses üksnes häguseks aimduseks. Aga kui seda teistega arutada, peab ta andma sellele verbaalse kuju. Inimkeelsena muutub asi ka endale arusaadavamaks, armsamaks ja seeläbi tähtsamaks. Kolumn on lühijutlus: võtad ja räägid, kuidas on.»
Tõnu Lehtsaare raamatukeses «Südamekool» on õpetussõnad selle kohta, kellele, mida ja mismoodi südamelt ja südamest jagada: «Südamel võib olla midagi ilusat. Näiteks tänusõnad, õnnesoov või varuks hoitud suudlus. Mida suunatumalt südamel olevat kasutada, seda hinnalisem see on. Kui sõnu ja suudlusi pilduda paremale ja vasakule, muutuvad need odavaks ja minetavad tähenduse. Mis maksab üks odav suudlus? Tahaks kasvõi peale maksta, et selline ennast ei tabaks. Ilus ja hinnaline on see, mida jagatakse valitult, mõtestatult ja pühendunult.»
Esimese hooga tahaks vastu vaielda – eestlane on heade sõnadega niigi kokkuhoidlik ja «pole viga» või «käib kah» on sageli parim tunnustus, mida me üksteiselt saame. Kallistamises oleme viimasel ajal küll edusamme teinud, kuid jänkidele või lõunaeurooplastele annab ikka järele jõuda! Kas ilusate ja hinnaliste sõnade, soovide või lubaduste jagamisel tasub olla valiv?
Mis maksab öelda kellelegi «Sa oled fantastiline» või «Ma armastan sind»? Jah, ei maksa midagi, aga nende sõnadega võid kellegi päeva päikeseliseks muuta. Aga mis maksab lubadus «Ma helistan sulle homme» või «Järgmisel nädalal tulen sind kindlasti vaatama»?
Meenub endise Helsingi piiskopi Eero Huovineni introduktsioonijutlus Porvoo toomkirikus, kus ta pani uuele koguduseõpetajale südamele, et pastori poolt koguduseliikmele antud mõtlematu lubadus homme helistada või tuleval nädalal külla minna võib mõne inimese puhul, kui tegemist on sügava kriisi või depressiooniga, olla viimaseks piisaks karikas.
Olen sageli imetlenud, kuidas Jeesus leidis iga inimese jaoks just teda puudutavad sõnad – mitte nii, et igaühele «parim», «super» või «ära põe». Mõnele kuulutas ta pattude andeksandmist, mõnel käskis tõusta ja kõndida, mõnele küsimusele kostis, et kõneleja teab ise vastust, jne. Evangeelium – ’rõõmus sõnum, hea sõna’ – ei olnud tema suus mingi reklaamikampaania või laiatarbekaup, mida kõigile ühesuguses pakendis jagada, vaid midagi väga isiklikku.
Pealegi ütleb ta, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud (Mt 12:36). Kreeka argon võib tähendada ’tegevusetu, jõude’, aga ka ’kasutu, sisutu, otstarbetu, tühine’. Need ei pruugi olla sõimusõnad või manamised, vaid kaunikõlalised fraasid, mis on seesmiselt tühjad ja kasutud, kuna nad ei tule ütleja südamest.
Paastuaeg on hea võimalus mõtiskleda selle üle, kuidas jagada valitult, mõtestatult ja pühendunult. Non multa, sed multum.

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist