Solidaarsuseaeg

Möödunud nädalal rakendasid paljud Euroopa riikide valitsused uusi meetmeid koroonaviiruse Covid-19 levimise tõkestamiseks. Nendele lisanduvad organisatsioonide ja üksikisikute poolt endile vabatahtlikult seatud piirangud.

Väga suurt mõju on toimuv avaldanud ka usuelule. Esmalt Itaalias ja nüüd juba mitmes teiseski riigis on kõik avalikud jumalateenistused ja kiriklikud talitused ära jäetud. Teistes maades on kirikud rakendanud ettevaatusabinõusid. Näiteks on lõpetatud kätlemine rahusoovi ajal ning muudetud armulaua jagamise korda. Avalikkuse pahameele on aga pälvinud Kreeka ja Bulgaaria õigeusu kirikute juhid, kes ümberkorralduste tegemisest keeldusid, eitades muu hulgas, et pühitsetud veini vahendusel üldse mõni haigus levida saaks.

Teisalt rõhutavad kirikud vajadust osutada ligimesearmastust haigetele ning ka neile, kelle ellu toovad raskusi karantiin või muud võimude poolt rakendatud erakorralised meetmed. Eriti aktuaalne on see praegu Itaalias. „Vahel on vajalik tavaline telefonikõne, sisseostude tegemine inimesele, kes kodust välja ei lähe ja on üksi jäänud,“ selgitas katoliku kiriku sotsiaaltööorganisatsiooni Caritas Itaalia haru direktor peapiiskop Carlo Roberto Redaelli.

Paavstile lähedalseisev kardinal Konrad Krajewski nentis aga, et õnnetu haiguspuhang on vähemasti suutnud inimestevahelist solidaarsust äratada: „Äkitselt hakkasime me hoolima igast inimelust.“

Võib lisada, et ka kaugetes maades elavate ligimeste saatusesse oleme seni liiga ükskõikselt suhtunud, justkui nad ei olekski samasugused inimesed nagu meie. Koroonaviiruse levimine on aga näidanud, et see, kuidas ühe või teise riigi valitsused rahvatervise ja oma kodanike heaolu tagamisega toime tulevad, mõjutab ka meie elu.

Küsitav on ainult see, kas tärganud solidaarsustunne ka pärast olukorra leevenemist püsima jääb ning majandust ja poliitikaelu ümber kujundada suudab.

Rain Soosaar