Sõda ja rahu

Tartu rahule mõeldes peame olema Jumalale erakordselt tänulikud. Esiteks sellepärast, et Tartu rahulepingu sõlmimisega 2. veebruaril 1920. aastal tunnustas Venemaa Eesti Vabariigi iseseisvust ja lõppes Vabadussõda. Tartu rahu avas tee Eesti rahvusvaheliseks tunnustamiseks. Kuid rahu sõlmimise pärast tuleb olla eriti tänulik, sest sõda alustada on alati palju lihtsam kui seda lõpetada. 

Nüüd on meie osaks rahu hoida. Jeesus ütles: „Õndsad on rahutegijad.“ Rooma kirjas ütleb Paulus: „Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!“

Algkoguduse ajal oli kristlasel keelatud minna sõjaväkke, sest see tähendas Rooma sõdurite kultustes osalemist, mis oli ebajumalateenistus. Lisaks oli kristlasel keelatud tappa. Keiser Konstantinuse ajal, pärast aastat 311, tuli ka kristlastel relva kanda rahu hoidmiseks.

Jeesus õpetas: „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, siis pööra talle ka teine ette.“ See õpetus kehtib küll üksikinimese puhul, kuid mitte riigi puhul. Kui üksikisik talub ülekohut, siis on see armastus. Kuid kui ta vaatab pealt, kuidas teistele kurja tehakse, ilma et midagi ette võtaks, siis on see patt. See oleks ukse avamine ülekohtule, kõikidele röövlitele ja kurjategijatele. Ei saa ega tohi alluda vaenlasele, kes sind tahab hävitada.

Vanas Testamendis on palju juttu sõdadest. Kuid sõda pole midagi sellist, mida taotletakse, vaid mida püütakse vältida. Iisrael oli tulnud Kaananisse ja sattunud vaenulike rahvaste keskele. Seal nad otsisid püsimajäämist. Kui nüüd sõdu peeti, siis sellepärast, et kaananlased ründasid Iisraeli. Joosua 24. peatükis öeldakse: „Siis ma viisin teid emorlaste maale, kes asusid teisel pool Jordanit, ja nemad sõdisid teie vastu; aga ma andsin nad teie kätte /–/ Siis tõusis Baalak, Sippori poeg, Moabi kuningas, ja sõdis Iisraeli vastu. /–/ Ja te läksite üle Jordani ning jõudsite Jeerikosse; ja Jeeriko elanikud ja emorlased, perislased, kaananlased, hetid, girgaaslased, hiivlased ja jebuuslased sõdisid teie vastu, aga mina andsin nad teie kätte.“ Need olid sõjad ellujäämise nimel.

Ometi on sõda alati kurjast. Kui peetakse ka kaitsesõda, siis sõjas tuleb välja ka kaitsjate agressiivsus.

Praegu on aga meile väga lähedal käimas sõda ja see sunnib kõiki sõja suhtes seisukohta võtma. Rahuajal sõjast rääkimine on üks asi. Kui meie ümber käib sõjamöll, siis meie mõtted võivad olla teistsugused.

Norra teoloog ja vaimulik Olav Valen-Sendstad oli Esimese maailmasõja koledustest nii vapustatud, et oli veendunud patsifist ja relvakandmisest keelduja. Kuid 9. aprillil 1940 sai ta telefonikõne, et sakslased on vallutanud Stavangeri ja nende väed on tunginud kogu Norrasse. Olles tol hetkel oma piirkonnas ainus riigiametnik, tuli tal korraldada üldmobilisatsioon. Ta läks palvekambrisse, et oma ahastus ja mure Jumala ette panna. Ta ütleb, et sellel hetkel suri temas patsifist ja relvakandmisest keelduja. 

Sõja põhjendamine on alati raske. Sõda on alati õnnetus. Ükskõik millise põhjendusega sõda ka ei peeta, tõde on sõjas esimene ohver. Kuid sõduritesse suhtus Jeesus alati positiivselt. Sõjapealik on Piiblis üks enim korduv amet. Kapernauma sõjapealiku seadis Jeesus isegi eeskujuks.

Kuid arad on need, kes on põrgus esimesed, öeldakse Ilmutuse raamatus. Mis siis on argus? See on häda ja ohu hetkel ahastusele ja hirmule järele andmine. Ja see, et püüad ennast päästa, hoolimata sellest, mis saab teistega, tõe ja õigusega. Argust võib kohata argielus, aga ka sõjatandril. Kuid see on alati sama. See on vastutuse eest põgenemine. Kuigi relvaga sõjaväljal tegutsemine on õudne ja kindlasti Jumala tahte vastane tegevus, siis oma vastutusest kõrvale hiilimine ja püssi põõsasse heitmine on mitu korda alatum tegu. Kahjuks siin patuses maailmas ei anta meile võimalust valida õige ja vale tegutsemise vahel. Tihti tuleb kahest halvast valida vähem halb. 

Jumalalt juhtimist ja selgust paludes

 

 

 

 

Joel Luhamets,

piiskop