Sirutame abikäe ligimesele

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.» Siis vastavad õiged talle: «Isand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?» Ja kuningas vastab neile: «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!» Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!»
Mt 25:31–41
See, et igaüks seisab enda eest väljas, on enesestmõistetav, aga sageli unustatakse, et ei elata üksi siin maailmas. Argielu, eriti rahvarohkes keskkonnas, pimestab. Tormatakse, nägemata, mis juhtub lähiümbruses. Kui midagi satubki silma ette, pole see kellegi asi. Igapäevane elurütm kõigi askelduste, nõuete ja probleemidega sulgeb tee ligimesele käe ulatamise ees. Oma pere eest kantakse hoolt, sõpruskonda ja tutvussidemeid võetakse arvesse. Aga väljaspool seda?
Sattusin hiljuti päevauudistes nägema tänavakaklust ühes Ameerika Ühendriikide suurlinnas. Kaks ründasid ühte inimest, kes jäi kõnniteele lamama. Näha oli inimesi igas suunas mööda ruttamas. Reporteri sõnul läks pool tundi, enne kui keegi «nägi» maaslamajat. Tervelt pool tundi, enne kui ilmus hea samaarlane, kes midagi ette võttis. Tänapäeval on ju enamasti kõigil mobiiltelefon taskus. Kas tõesti ei saanud keegi helistada politseisse või kiirabisse? Sääraseid juhtumeid on palju. Mis küll toimub, kuhu see viib?
Igavikupühapäeva teema viib meid viimse kohtupäeva ette. Siin maa peal elades teame vaid, et ükskord see päev tuleb. Kuidas kõik saab olema, me ei tea. See, kes kohtupäeval troonil istub, ütles: Mina olen tulnud, et teil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti (Jh 10:10). «Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.» (Jh 15:5) See tähendab, et kui püsime osaduses temaga, pole meil viimse kohtupäeva ees muret. Mida rohkem õpime teda tundma, süvenedes tema sõnadesse, seda enam kogeme südamerahu.«Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse» (Jh 3:18). Usk hoiab õigel teel ja meie teod kannavad vilja. Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.
Elurütm on kiire. Igale poole peab jõudma, ei ole mahti ühte vanainimest üle tee aidata ega maaslamajale kiirabi kutsuda. Kui palju oleme tegelikult valmis abistama? Järgides tänast kirjasõna näeme, et abi on suunatud lihtsatele asjadele: anda süüa näljasele, juua janusele, vastu võtta võõrast, aidata haiget, külastada vangisolijat. Sellised teod ei nõua suuri kulutusi, vaid peamiselt head tahet. Need, kes endastmõistetavalt abistavad, ootamata abi eest tasu, suunavadki oma teod Kristusele.
Pühakiri seab meid tõe ette, et kõik meie teod või tegemata jätmised on tehtud Jumalale. Kuidas see võib nii olla? Kui tahame ühe isa südant rahustada, on kõige parem aidata tema poega. Jumal on Isa. Aidates ligimesi, kes on tema pojad, aitame Isa. Abi peab olema omakasupüüdmatu. Jätkuvalt leidub inimesi, kes on valmis pakkuma oma abi vastuteene või tasu eest, et osutatud abi tuleks neile kasuks, aga sellises abis peitub vaid maskeeritud egoism.
Tõsi küll – kartus ja umbusaldus piiravad meie teovõimet. Hoiame end selle eest, et meid ei kasutataks ära. Kui Jeesus andis oma jüngritele ülesande ja läkitas nad teele, ütles ta neile: «Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid» (Mt 10:16). Praeguses seoses see tähendab, et kui üks näljane palub meilt süüa, siis pakume võimalust osta talle leib, ja kui märkame, et ta ei tunne selle vastu huvi, siis ei ole tal nälga, vaid ta vajab raha millekski muuks.
Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.
Viimaks Jumal on kohtunik. Kohtumõistmisel ta ei võta arvesse meie teadmisi, kuulsust, head välimust, edukust, vaid seda, kuivõrd oleme sirutanud abistava käe oma ligimesele.

Ingo Tiit Jaagu,
Stockholmi koguduse õpetaja