Sinu tahtmine sündigu! 

Miks Jumal lubab Ukraina sõjal toimuda, laseb kümnetel tuhandetel vägivaldselt surra ja sunnib miljonid kodudest põgenema? Hiljuti pidin taas kord ühe ajakirjaniku umbes nõnda esitatud pärimisele vastama. Nii küsida on inimlik. Jumal sellest ei solvu. Ta on ju Jumal.

Heaoluühiskonna inkubaatoris võrsunud inimloomus kirjutab edu ja õnnestumised reeglina enda arvele. Läbikukkumised paneb ta süüks Jumalale. Vahel on mõni õnnetusjuhtum see ainus kord, millega seoses Jumal kellelegi meenub. Sealgi, kus inimese tahe ja kurjad otsused on viinud katastroofide ja sõdadeni, jääb süüdi omatahtse inimese silmis Jumal. Mäletame, kuidas Aadam, omaenda tahet esmakordselt maitstes, ruttas Jumalale süüdistades meenutama: Naine, kelle sina ise mulle kaasaks andsid …

Kristlastena teame, et Jumal on inimmeeltele hoomamata mõõtmetega armastus. Jumala armastus laseb meil alati oma tahtmist teha. Jumal hoiab oma tahet tagasi ega suru ennast peale. Ta ei sekku isegi siis, kui oleme sooritamas hingesuitsiidi ja valime igavese hukatuse. Jumala üleinimlik ehk jumalik loomus ei takista paraku kurja inimlikku tahet, mille ohvriteks saavad halvimal juhul isegi miljonid süütud. Sellistel hetkedel tahaksime, et Jumal oleks humaanne, et ta oleks inimlik ja sekkuks. Jeesus sündiski inimesena, kuid mitte selleks, et kutsuda korrale ja karistada türanne, vaid selleks, et kogeda süütuna ise kurjust teenivate inimeste vägivalda. Inimese vaba tahte austamises ilmutab Jumal oma armastuse tõelist iseloomu.

Vaiksel nädalal Jeesuse süüdimõistmisele ja hukkamisele mõeldes oleme harjunud suunama oma pilgu Issanda veritsevatele haavadele. Kas suudame aga ette kujutada Jeesuse purukskistud hinge? Tema süda pidi ometi lõhkema valust, kui ta nägi talle ristilöömist nõudvate inimeste silmisse kirjutatud iha: Sündigu mitte Jumala, vaid meie tahtmine! Jeesus ise oli Ketsemanis vaid mõned tunnid varem verepisaraid nuttes Isale palvesosinal lausunud vastupidist: Ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina! (Mt 26:39). Jeesuse armastus inimese vastu oli suurem kui valu, mida ta pidi ristil taluma. Jeesus valis ennast valule ohvriks tuues armastuse kõigi teiste vastu. Armastus ohverdab alati iseennast, mitte kunagi teisi. 

Ukraina sõjas toimuv on armastuse tapmine. Vallutussõda on ilma igasuguste mööndusteta patt. See on patt, mida inimesed sooritavad oma vaba tahet kuritarvitades. Ukraina sõjasüüdlaste pattu ilmestab seegi, et Jeesuse õpetatud meieisapalve sõnu moonutades nõutakse hoopis: Minu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal! Jumala ja kogu maailma silme all see kuri tahe sünnibki. Jumal ei asu siiski armastuse tapjate poolele isegi siis, kui teda ka kõige kuldsemate kuplite all pühitsetud liturgiatel sõja kaassüüdlaseks palvetatakse. 

Inimese tahe ei saa sundida Jumalat armastust tapma. Küll aga täitub inimese oma tahe Inimese Poja päevil. Jeesuse tähendamissõnas rahvaste kohtust jagatakse inimesed taevase kuninga trooni ette jõudes kahte ossa. Otsust ootavad need, kes on teinud Jumala tahtmist, kui ka need, kes on teinud oma tahtmist. Esimestele, kes on alati Jumalale öelnud: Sinu tahtmine sündigu, teatab Issand: Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! (Mt 25:34).Kõigile, kes on oma seestunud tahte orjad, ütleb aga Issand: Sinu tahtmine sündigu! Ka Ukraina sõja põhjustajast Venemaa liidrile agressor Putinile ja kõigile tema toetajatele, imetlejatele ja õnnistajatele ütleb Issand: Sinu tahtmine sündigu! Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! (Mt 25:41) 

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop