Sinililleaeg on käes

Sunnitud nädalaid leppima vaid sotsiaalmeediasse riputatud kevade-ilu-piltidega, sain nädalavahetusel minagi linnatolmu jalgelt, et oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda kevade edusammudest. «… võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!» (2Ms 3:5), häälestusin tahtmatult religioossele lainele, kui Võrumaal Kütioru kõrgelt pervelt sinilillekarva nõlvadele alla vaatasin. Justkui oleksin tühja haua ees inglilt elusõnumit saamas. Surma ei ole enam, kulust tärkab uus elu.
Esimesele klassile ülestõusmispühast kõneldes palus usuõpetuse õpetaja igal õpilasel seeme mulda pista, et tehtud külvi ühiselt kastes oma isiklikku ülestõusmisimet näha. Näitlik akt, kus pealtnäha elutust kübemekesest võrsub rohelise taimena uus elu, pälvis koolijütside siira tähelepanu. Umbes sellist ahhaa-elamust kogesin sinilillekülluses.
Möödunud nädal tõstis taas üles erakoolide rahastamise teema. Meediakanalid valgustasid küsimuse tagamaid, sõna said ministrid ja erakoolides käivate laste vanemad. Diskussioonides jäi mulje, et arvamusvoog kisub kreeni, kui üks osapool räägib aiast ja teine aiaaugust ning kõik taandub niikuinii rahale.
«Anname au» kampaania tõi sinilillemärgi paljude kodanike rinda. Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing ja Naiskodukaitse alustasid igakevadist heategevuskampaaniat, mis kutsub inimesi kandma rinnamärki Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide tunnustuseks. Jüripäevale ajastatud veteranipäeva tähistamisega seotud algatus kogub annetusi vigastatud veteranide ning nende lähedaste toetuseks.
Liina Raudvassar