Sina ei tohi tappa. Aga äkki ikkagi tohib?

Sõja ajal kõlab väikese katekismuse kümne käsu, nagu neid pereisa oma perele lihtsal viisil peab esitama, viies käsk – „Sina ei tohi tappa“ – kuidagi ootamatult. Tapetakse kiiresti, palju ja väga jõhkralt. Inimesi, kes ei ole milleski süüdi. Kohutav valu kaikub Eestisse …

„Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me oma ligimese ihule ega hingele ei tee ühtki kahju ega kurja, vaid et me teda aitame ja temale head teeme kõigis ihuhädades,“ kõlab selgitus käsule. Ometi inimesed surevad vägivaldselt. Keegi justkui ei hooli.

Jumala sõna räägib rahust külluslikult. Rahu on mõistlik olemise viis. Kuidas sai taas juhtuda, et inimesed haaravad relvad ja asuvad üksteist tapma? Kust tuleb see julmus, ahnus, võimetus sõnade abil üksteisele midagi selgitada? Miks tapmine on nii iseenesest mõistetav viis oma eesmärkide saavutamiseks?

Kaasinimese veenmine on erakordselt keeruline, et mitte öelda võimatu. Inimene on konfliktne ja saamahimuline ning reeglina teeb ta seda, mida tahab, mitte seda, mida tal palutakse teha.

Enne sõda Ukrainas oli kuid ette teada, et varitseb sõjaoht ning püüti ka läbi rääkida, kuid tulemusteta. Kui vaadata-kuulata maailmas räägitavat, kõlab mitmete mõjukate poliitikute hääl: tuleb teha rahu, kokku leppida, teha järeleandmisi. Kas järeleandmisi oleks keegi julgenud nõuda enne sõda? Vaevalt. Inimesed hukkuvad, sest ei suuda omavahel suhelda. Nad ei hooli viiendast käsust.

Toomas Paul kirjutas kunagi sellest, et kümnest käsust on alles jäänud vaid viies: „Sa ei tohi tappa“. Ülejäänud on kõik devalveeritud. Natukene valetada kuidagi võib või siis inimesed ikkagi valetavad. Ema ja isa jäävad austamata. Abielurikkumist tuleb ette ja seda vahel õigustataksegi. Ja kuigi inimene ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, ümmardajat, kariloomi ega midagi muud, mis talle kuulub, ta mitte ainult ei himusta, vaid võtab kõik, mida saab, ilma luba küsimata. Nüüd tundub, et devalveerunud on ka see viimane vankumatuna püsinud postulaat.

Loomulikult tuleb pidada kõiki käske usus ja tões ning igasugune kõrvalekalle on patt, mis ei ole Jumalale meelepärane tegu. Tapmisele ei ole mitte mingisugust õigustust. Sest tegelikult ei sõdi riigid, sõdivad konkreetsed inimesed, kelle juhid ei suuda omavahel asju kokku leppida või tahavad leppida kokku asju, millega teine pool kuidagi nõustuda ei saa.

Inimene peab oma himu alla suruma. Ta peab arvestama teistega. Piibel kutsub tegema mõlemat. Miks inimene sellega hakkama ei saa? Tema langenud loomus hoiab teda vangis. Kuid alati saab langeda veel rohkem. Ilma Jumala armuta ei ole põrgu mitte ainult elu, vaid ka surm. Arvata, et ükski pahategu jääb karistamata, on ekslik. Vahel paistab, et karistatud saavad ka heateod, kuid nii see pole. Kurjus leiab oma otsa kindlasti, headus ja heldus saavad aga tasutud jumalikult. Kui me tapmist takistada ei suuda, peame suutma leevendada kannatajate, Ukraina rahva valu. Me oleme seda teinud püüdlikult ja ennastsalgavalt. Jätkame samas vaimus. Hoiame kokku.

 

 

 

 

Janek mäggi,

kolumnist