Sest Jumala leib on see, kes annab maailmale elu

Kui siis rahvahulk nägi, et seal ei olnud ei Jeesust ega ta jüngreid, astusid nad paatidesse ning tulid Jeesust otsides Kapernauma. Ja kui nad leidsid ta teiselt poolt järve, ütlesid nad talle: «Rabi, millal sa siia said?» Jeesus vastas neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.» Siis nad ütlesid talle: «Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?» Jeesus vastas: «See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.» Siis nad ütlesid talle: «Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.» Siis ütles Jeesus neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.» Siis nad ütlesid talle: «Issand, anna meile alati seda leiba!» Jeesus ütles neile: «Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.»
Jh 6:24–35

Kui me kunagi taas rääkivast kirikust palvetavaks kirikuks saame, siis on meie ihud valgust täis ja me näeme kõike enda ümber teisiti. Minema kõik need kaustad ja aruanded, las haihtub me verest koosolekute ja tööorjustubade mõru sapp!
Olgu meie usulised otsingud ja võitlused millised tahes, aga see, kes on kord oma elus ära tundnud armulaua tervendava väe, ei taha enam midagi muud kui Jumalas juurduda.
Usun, et paljud on oma elus tahtnud tegelikult tunda ja kogeda midagi taolist, mida sajandeid tagasi on altaris toimunust rääkinud Assisi Fransiscus: «Iga päev tuleb Ta alandlikuna meie juurde; iga päev laskub Ta Isa sülest alla altarile preestri käte vahele. Ja nõndasamuti nagu Ta kord ilmus pühadele apostlitele tõelises ihus, nii näitab Ta ennast meile ka praegu pühas leivas.»
Ilmselt ei ole võimalik ette kujutada veel intiimsemat ja saladuslikumat suhet inimese ja Jumala vahel kui see, mis toimub armulauas. Kristus tuleb mu juurde. Kristus minus. Täielikult kohal. Leib ja ravim hingele ja ihule, sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.
Ain Kaalep on kusagil öelnud, et proosa võimutseb kultuurilanguse perioodidel. Vahel tundub mulle, et usuleigetel aegadel võimutseb mõistus ja… sünnitab koletisi.
Kui inimesed ei palu oma ellu Jumalat, kui nad ei igatse kohtumist Temaga, siis peavad nad hakkama saama puuslikega, kes küll suudavad hetkeks meie põgenikutee muuta vähem valusaks, aga põgenikeks jääme ikka, Kaini märk laubal.
Ja see kõik tuleb meie peale ainult sellepärast, et nõuame viletsat rooga, mis hävib.
Püha Peetrus tuletab oma kirjas Jeesuse omadele meelde: Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Jumal on helde.
Kui süda on vaene, tuleb kogu lootus panna välisele. Meie tarbimisühiskonna moodne usk leiab oma viisid ja liturgia supermarketitest ja ostukeskustest. Kõik, mis seal pakutakse, tundub kuidagi vajalik. Selle nimel pingutavad inimesed, käivad kahes või kolmes vahetuses tööl ning lasevad sõpradel ja sugulastel end kiita töökaks ja tubliks. Neil on kogu aeg uusi asju, muljeid ja tundeid. Neil on omamoodi usku uue ja parema elu võimalikkusesse. Kuni konveierid töötavad ja üha uut toodavad, seni suudab isegi kiratsev hing mõne rõõmuviisi kuuldavale tuua.
Mitut sorti mannat katab neid radu, mida mööda nad rühivad… ja nad nälgivad ikka. Jeesus tahab sellise enesekulutamise meie hulgas lõpetada. Ta kutsub meid tulema iseendale nii ligi, et sinna vahele enam midagi ei mahuks. On vaid see nimi, kelles on pääsemine. Ei, on Tema ise meid heade andidega üha ja üha elusamaks muutes.
Pruut lausub Ülemlaulus: Ma leidsin tema, keda mu hing armastab! Ma hoidsin teda kinni ega lasknud lahti.
Meist keegi ei tea, kas meile antakse veel ka selliseid aegu, kus töötavate hulkade laiad massid (nagu mõni aeg tagasi tööpõllul rügavaid inimesi nimetati) saavad kokku meie vanamoodsas kirikus. Uskuda tuleb. Uskuma peab. Tuleb vaid loota, et kui see sünnib, siis ainult sellepärast, et eluleivast osa saada. Palvetada selle eest tuleb, sest kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile.
Nii palju, kui seda paastuaega on jäänud, tuleks seda teha rõõmsa ja hingestatud kohtumise nimel Kristusega. Vähimaga ei sobi Jeesuse õpilasel leppida. Armastus kohustab.
Aamen.

Urmas Nagel
Räpina koguduse õpetaja