Sellest, mis jääb

Kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.» Siis vastavad õiged talle: «Isand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?»
Mt 25:31–39

Kirikuaasta lõpus mõtleme kaduvusele ja viimsetele asjadele. Nagu aasta jõuab taas lõpule, nii on kõige ajalikuga. See kaob. Kas on midagi, millele võiks toetuda? Midagi kindlana püsivat? Aga meie oleme ju kristlased! Meil on kristlikud kirikud, kristlikud koolid, kristlikud ärimehed, kristlikud poliitikud … Kristlik kultuur, kristlikud rahvad. Kas see aitab meid? Jaakobus ütleb, et ärge petke ennast, olge sõna tegijad, mitte üksnes kuuljad.
Pilt viimsest kohtupäevast viitab, et selle maailma aeg saab läbi. Aga selle järel tuleb uus. Õigupoolest on uus juba alanud, lõikunud siia kaduvusse Jeesuse Kristuse tulekuga, temas «on taevariik lähedale tulnud». Sellest lõplikust aruandluspäevast räägitakse juba Vanas Testamendis kui Issanda päevast. Seal nähakse seda, kui kohutavat maailmaülest sündmust. Kes võiks sellel päeval püsida ja alles jääda?
Kohtupäeval on ka positiivne sõnum. Kõik kuri kaotatakse. Ülekohus ei saa jääda püsima. Seda ei ole võimalik seal varjata. Kuid ülekohtust on vaja juba nüüd, armuajal, radikaalselt lahti öelda. Radikaalsus ei peaks olema meie mõtlemises seoses pagulastega või muude «mitte meie» taoliste hüpoteetiliste vaenlastega. Radikaalsust ootab Jeesus pöördumises Jumala poole, igasugusest kurjast loobumises. Sellele viitab käe ja silma minemaheitmise lugu Mt 5. Radikaal­sest pöördumisest Jumala ja kaasinimese poole jätkub tee, mis omab igavest tähendust.
A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» sõnumit on ehk vääralt kasutatud. Tänan sõpra ja kogudusekaaslast, kes sellele tähelepanu juhtis. Mitte «Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus» ei ole selle pentateuhi kokkuvõte, vaid «Kõik, mida sa teed enese huvides, kaob. Kõik, mida sa teed teise inimese heaks, omab jäädavat tähendust». Jah, igaviku pärib see, kes on teinud halastustegusid. «Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.»
Kuidas on võimalik nii toimides elada? Me teame ju, et siin maailmas kehtib tugevama õigus. Eneseteostuse kaudu võideldakse enesele koht päikese all. «Rahvaste kuningad peremehetsevad nende üle ja neid, kes nende kallal meelevallatsevad, hüütakse «heategijaiks».» Aga see tee ei vii igavikku. See on Jumalatu, enesele lootva inimese toimimine.
Jeesus on näidanud teise tee, ta ise on teine Tee. «Kui teie õigus ei ole palju parem kirjatundjate ja variseride õigusest, siis ei saa te taevariiki!» Igaviku pärimiseks ei ole inimese «oma» teod või «käsuteod» piisavad. Martin Luther ütleb nende kohta lausa, et hea (tegu) lahus Jumalast on patt! Iga hea tegu, mis läheb inimesega igavikku kaasa, lähtub Jumalast ja on usutegu. Kokkupuude Jeesuse Kristusega, temas ilmunud Jumala halastusega, vabastab meid pöörduma enesest väljapoole. Jumal ju on pöördunud enesest väljapoole, iga inimese poole. Veel on armuaeg.
Miks tehakse ühe pöördunud patuse puhul taevas pidu? Sest tegemist on igavikulise sündmusega. Aegade algusest aegade lõpuni jätkuvas rongkäigus jätab see kadumatu jälje. Mitte ajaloo sündmusi ei muudeta, vaid ajalugu saab andeksandmise kaudu uue tähenduse. Miks on nii raske pöörduda, miks inimesed pole seda juba teinud? Kuivõrd kerge on Jumala lapse vabadusest taas oma kujutluste suletud ideaalidesse langeda.
Meie elu mõte ei avaldugi vist eneseteostuses. Võib-olla avaldub sügavaim eneseteostus hoopis enesest loobumises, Jumalale ja ligimesele avanemises. Tõe leidmiseks peame madalale laskuma, teise inimeseni. Sealt kumab vastu Jumala pale. Aeg selliseks kohtumiseks ei ole minevikus ega tulevikus, vaid praeguses, käesolevas hetkes, homme võib juba hilja olla.
Kohtupäeval saab ilmsiks, mis on tõeliselt väärtuslik. Seal saab suur väikeseks ja väike saab suureks. Väline au kistakse maha. Alles jääb see, mis on armastuses külvatud.

 

 

 

 

Aivo Prükk,
Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja