Saapad ja porgandid

Seekordses veerus püüan vastata kirjale, mis saabus toimetusse alles hiljuti. Selle kirjutaja Pille (32) oli saanud tõuke oma mõtete teelesaatmiseks, lugedes üht hiljutist nädala ringvaadet, mille pealkirjaks oli «Kapist välja!».

Kirjutasite oma lehes vajadusest asju ja elu korrastada ja korraldada. See on minu teema, sest mulle tundub, et elu on absoluutselt sassis. Mul on tõenäoliselt n-ö sünnitusjärgne depressioon, olen lastega kodus, mees käib tööl. Aga siin valitseb tõeline hullumaja, sest ma ei suuda olla nagu korralik pereema, asjad on ripakil. Ja mina olen väga ripakil.
Kui te kasutate mõisteid nagu «absoluutselt sassis», «tõeline hullumaja», «olen väga ripakil», siis saan ma aru, et tegemist on äärmiselt tugevate emotsioonidega, millel võib, kuid ei pruugi olla üksühene side tegelikkusega.
On üsna raske ette kujutada, et just teie kodus ongi tõeline hullumaja, aga suhteliselt objektiivne mõiste on küll sünnitusjärgne depressioon.
Ma saan aru, et te arvate selle endal olevat, seepärast on tark tegu pöörduda elukoha läheduses vastava ala spetsialisti poole, kes aitab välja selgitada, kas tegemist on lihtsalt raskustega uues olukorras kohanemiseks või võib oletada sünnitusjärgse depressiooni olemasolu, mis lisaks diagnoosimisele nõuab ka konkreetset ravi.
Kirja järgi oletan, et teie peres on lapsi vähemalt kaks ja nad on mõlemad üsna väikesed ning kõige noorema sünnist ei ole väga palju aega mööda läinud. Et me taolises olukorras oleme segaduses, ei suuda sageli justkui oma elu kontrollida või on igapäevaelu muutused meie jaoks hirmutavad, on tegelikult täiesti normaalne.
See, et me ei jääks oma koormatega üksi, nõuab veidi organiseerimist ja jõudu. Kui me püüame leida neid inimesi, kes meid taolises elumuutuses võiksid toetada või ka otseselt aidata, siis ei jää me nii kergesti «ripakile», nagu te kirjutate. Ma loodan siiralt, et te need inimesed enda ümber ka leiate.
Julgen ka arvata, et olete võtnud või lasknud panna oma elukorraldusele liig kõrged nõudmised. Esmased asjad, mis praegu tarvis teha, on seotud teie lastega, kuid ma palun, et te ei jätaks ennast hooletusse, vaid püüaksite leida lisaks vajalikule uneajale mingisugusegi aja, mis on ainult teie päralt, võite sellega ette võtta just seda, mida vajalikuks peate ning mis teie «akusid» kõige paremini laeb. 
Mida ma küll julgen soovitada ja mis paistab aitavat inimesi, kel tundub kohustusi liig palju olevat – pange oma ülesanded ja vajalikud tööd kirja, püüdke luua mingisugune süsteem ja tähtsuse järjekord. Sellest võib palju abi olla, sest siis saame jagada oma koormad väiksemateks osadeks, mida on lihtsam korraldada.
Nii sai abi ka üks telefonitsi minu poole pöördunud noor daam, kes esialgu väitis, et nii tema elu kui elamine on nii sassis, et kui ta praegu pilgu lauale tõstab, siis esimeste asjadena hakkavad talle seal silma saapad ja porgandid.  
Mari Paenurm