Rumalast arukaks ja arukalt rumalale

Mt 25:1–13
Kirikuaasta läheneb jõudsasti lõpule ja varsti lõpeb ka aasta 2013. Mitu aastat on veel ees kogu inimkonnal? Ikka ja jälle kuulen mõnd usklikku kõnelemas lõpu aja märkidest. Neil näib olevat tõsi taga. Ei tea, kas siis, kui kord too Kristuse enese ja apostlite ennustatud päev koidab, ütlevad nad: «Eks ma öelnud!» Seni on seda võinud öelda siiski just sellise kuulutuse vastased, kui mõni Kristuse taastulemise ennustatud päev on järjekordselt möödunud muutusteta.
Seni pole ükski kristlane maa peal elades seda päeva näinud, ehkki elame usus, et kord sünnib sugupõlv, kes seda näeb. Mida aga kõik kogeme, on meie ihulik surm. Ja seda päeva või tundi ei tea ette ükski inimene, kui see just päris ligi ei ole. Igatahes tänini on taevane Peigmees tulnud oma pruutneitsitele järele ükshaaval.
Väidetavalt iirlastelt pärineb järgmine anekdoot. Kui inimene haigestub, on tal kaks võimalust: ta kas saab terveks või sureb. Kui ta saab terveks, pole lahti midagi. Kui inimene sureb, on jälle kaks võimalust: ta satub kas taevasse või põrgusse. Kui taevasse, pole lahti midagi. Aga kui põrgusse, siis pole ka lahti midagi, sest seal on nii palju sõpru ees, et kõigi kätlemisele ei tulegi lõppu.
Muidugi ei saa kristlane sellist mõttekäiku tõsiselt võtta. Aga kui inimlik on mõte, et mina pole see kõige hullem või vähemalt pole ma ainus omasugune! Vahest on see üks olulisemaid põhjusi, miks on nii raske meelt parandada: patustajaid on ju nii palju, ja neil näib minevat päris hästi! Kui ma oleksin ainus patustaja, siis oleks ehk kergem end kokku võtta ja kahetsejana Issanda ette astuda.
Kes on siis neitsid, kel õli napib? Rootsi 19. sajandi pastor Lars Levi Laestadius ütleb, et Jeesus kõneleb siin mitte uskmatutest, vaid usklikest, kel on surnud usk. Selliseid usklikke nimetab Laestadius armuvarasteks, sest nad usuvad pälvivat Jumala armu, ehkki pole kunagi pattu kahetsenud ega meelt parandanud. Nende südametunnistus ei anna neile vihjet, et peaks meelt parandama. Sellistena erinevad nad langenud kristlastest, kes sisimas kahetsevad oma pööret Jumalast eemale, kuid ei suuda uskuda, et Jumalal võiks neile veel armu jätkuda.
Armuvargad on ehk kord tundnud elavat usku, kui Kristus on astunud nende ellu ja neid pulma kutsunud. Vahest on nad arvanud, et just sel momendil oleks kõige parem astuda Issanda ette. Aga nagu Jeesuse tänases mõistujutus, nii ka päris elus tuleb toda õnnist hetke väga kaua oodata ega ole teada, millal see saabub. Ja kui me väsime ootamast, võtame vastu igasugu signaale ehk sireene maailmast, mille varju too tähtsaim ootus kipub jääma.
Kas siis kristlasel – sel Issanda pruutneitsil – on üldse eeldusi õige ajani vastu pidada? Jeesus möönab ja elugi näitab, et on küll. Toda lambiõli jagatakse heldesti igal pühapäeval jumalateenistustel, ja kel suurem sisemine vajadus selle järele, saab osaleda piibli- või palvetunnis. Kel veel suurem janu, leiab igal päeval või ööl aega olla Jumalaga omavahel, otsida tema tahtmist sõnast ja vaimulikest raamatutest ning jagada Jumalaga oma muresid, rõõme ja mõtteid.
Jeesuse mõistujutus on arukaid ja rumalaid ühepalju. Jutt käib, nagu öeldud, kristlastest. Kumbapidi me küsime: kas üksnes pooled kristlastest pääsevad või kas tervelt pooled kristlastest pääsevad? Meie, usklikud, kipume olema kriitilised teiste usu suhtes. Kuidagi on jäänud selline mulje, et mida tõsisem kristlane, seda vähem leidub neid, kes tema arvates on tõelised Jumala lapsed. Andke mulle andeks see üldistus – see on pelgalt mulje. Pealegi tean mitmeid mulle nii meeldivaid erandeid. Ja viimses kohtus küsib Isa niikuinii nõu oma Pojalt, mitte meilt.
Kuidas peaksid arukad pruutneitsid nonde rumalamate ja hooletumatega talitama? Kas vaatama pealt, kuidas nood taevasest Peigmehest üha eemalduvad, ja nagu arvutis klõpsama hiireklahviga prügikasti ikoonil? Laestadius juhib tähelepanu sellele, et ka arukad neitsid ei pälvi täielikku kiitust. Miks on neil õli vaid iseendi jaoks? Miks ei ole nad varunud õli nii palju, et saaksid laenata ka rumalatele? Kas nemadki on uinunud nagu rumalad, nagu jüngrid Ketsemanis?
Vahest on tõeliselt kristlik jääda koos rumalate ja hooletutega peost eemale ning kannatama koos nendega? Kristus tuli ju maailma mitte iseenda, vaid üksnes meie, rumalate ja hooletute pärast, et meil mitte tänu oma tublidusele, vaid Jumala ülisuurele armule oleks pääs taeva õndsusse. Kui käiksime selleski Kristuse jälgedes! Et kui siis Peigmees tuleb, ütleksime talle: kui tahad mind viia pulmapeole, võta ka too teine või jäta meid mõlemaid välja. Palun, anna talle veel üks võimalus!
Veel on võimaluste aeg. Õnnist ootusaega teile kõigile, kes te lahterdate endid arukate või rumalate sekka.

 

 

 

 

Urmas Oras,
vikaarõpetaja