Ruhnu pastoraal meeltes

Suured punast värvi kombainid viljaväljadel ning meelalt lõhnavad floksid vanaema ussaias olid lapsepõlves märgiks lähenevast kooliajast. Sarnase signaali võtsid äratundmismeeled vastu neil päevil kaubanduskeskuse aatriumi üles seatud kontoritarvetest. Seega, suur suvi, mida meile põhjalasse nii napilt antakse, tüürib lõpusirgele. Küsimus, mida puhkusega plaanid, on asendumas usutlusega, kuidas prii aeg kulges.
Ka kirikulehe puhkus on seks korraks peetud ja tavapärane töötsükkel juba teise lehenumbrina töövilja kandmas. Sellel nädalal on muu hulgas lugeda minu reisist mere taha Kuramaa lähistele Ruhnu saarele, mille kogukond tänavu suvel tähistab uue kiriku 100. aastapäeva.
Kui peaksin suvesündmustest meeldejäävama nimetama, jääks kaalukausile kindlasti nood päiksekullast tüüned päevad kesk Riia lahte. Et ka tänapäeval, mil aeg, raha ja kiirus aujärjel, on võimalik teises tempos oma päeva seada, pakkus otse füüsilist rahuldust. Tõusta hommikul koos päikesega, kümmelda adrulõhnalises meres, noppida magusroaks mustikaid ja jääda õhtule koos jumalasõnaga sajanditevanuses rannakirikus – see aitas kindlust pakkuvasse rütmi, mille mandrile naastes külakostiks tõin.
Punaseks lõngaks selles imelises maailmas on õpetaja Harri Reinu vaimulikukarisma ning 16aastane tegevus saare oma õpetajana. Jään tänulikult meenutama üht päevaloojangut, mil eakas hingekarjane oma valdusi tutvustas.
Üle saja erineva taimeliigi on ta nende aastatega kiriku ümbrusse kasvama aidanud. Justkui oma laste edenemisest rõõmu tundes ja võimaliku põdemise pärast südant valutades on ta hea aednikuna oma aias toimetanud. Nii ladina kui maakeeli tutvustas ta mulle igat istikut, andes sealjuures ruttamata ülevaate taime iseloomust ja eluloost.
Taim nagu inimenegi vajab soodsat kasvukeskkonda, vajab puhast õhku, päikesevalgust ja head sõna, teab õpetaja Rein oma elukogemusest. Ruhnul on hea olla, kinnitab ta mulle. See kõlab kui evangeelium.
Liina Raudvassar