Rõuge kogudus unistab õpetajast, kes tuleb päriseks

Rõuge kauni looduse rüpes kõrguva Maarja kiriku kogudus on mures: õpetajad tulevad ja lähevad, järjekordse hooldajaõpetajast hingekarjase vabastamiseks oli praost sunnitud konsistooriumile vabastamistaotluse läkitama, käies Räpinast ise Rõuge kogudust teenimas.Maakogudusse on aasta-aastalt aina raskem leida sellist õpetajat, kes elaks ja teeniks kohapeal – nii arvasid kõik, kes Rõuge õpetaja-otsingust lehele kõnelesid. «Inimene, kes tuleb maale selleks, et kogu hingest kogudusele pühenduda ja seda tagasihoidlikku tasu saades aastaid üles ehitada, peab olema väga suure missioonitundega, omamoodi hull!» ütleb Võrumaa praost Urmas Nagel.

Viin viis õpetaja

Rõuge viimatise hooldajaõpetaja, kevadel ordineeritud ja Mehikoorma kogudust teenima asunud Jaak Pärnamägi (48) lahkumine on seotud inetu skandaaliga. 9. septembril ka Rõuge koguduse juurde kinnitatud, jäi ta 14. oktoobri lõikustänupüha-teenistusele lihtsalt ilmumata, 4. novembril aga ilmus purjuspäi Räpinasse jumalateenistust pidama.
Et viina pärast kogunes juba mitu pahandust, palus praost Jaak Pärnamägil puhata, end koguda ja tuleviku üle tõsiselt mõelda. Kogudus aga otsustas, et tuleb hakata taas uut õpetajat otsima. Viinaviga Pärnamägi ise ei eita. Praost vangutab pead: «Ta oli kümme aastat karske. Enne seda oli tal suuri probleeme, nüüd alustas uuesti. Kuhu see viib, ei tea…»
Eesti Kirik päris õpetaja Pärnamägilt endalt, mis õieti juhtus. «Väsisin ära!» kostis ta telefonitsi. – Nii ruttu, pärast kuuajalist ametisolekut? «Suvel teenisin Mehikoormas, asendasin Põlvas ja Räpinas ja niipea kui Põlvasse õpetaja kohale jõudis, lasin end Rõugesse määrata. Oleksin pidanud juba siis puhkama.»
Pärnamägi väldib vihjamast, et Rõuges on ta töö katkenud. «Praegu olen ma puhkusel ja mõtlen, mis edasi. Mehikoorma on nii väike kogudus, et seal ei oleks võimalik ära elada, kui praostkond lisa ei maksaks. Ega mul seal midagi ole ka, elamine on mujal. Pean otsustama, kas üldse jään sinna.»
Küsimusele, kui kaua mainitud puhkus kestab ja kas kogudus ka teab, et õpetaja puhkab, vastab Pärnamägi kõheldes, et «üldjoontes küll» ning et puhkuse lõpetab ta esimesel advendil. Veidi hiljem helistab ise: «Mul läks meelest öelda, ma olen praegu ju hoopis haige!»
Praost ütleb niisugusest vestlusest kuuldes lühidalt: «See jutt küll adekvaatne ei ole.»
Advendiaeg on alanud ja Rõuge kogudust teenib siiski edasi praost Nagel – pühapäeviti on tal esmalt hommikul jumalateenistus Räpina Miikaeli kirikus, Rõuges algavad pühapäeviti teenistused kell 14. Kord kuus tuleb tal teenida ka Ruusmäe abikirikus ja Jaanimäe palvelas. Nii jääb, kuni Rõugesse õnnestub leida uus õpetaja, kinnitab Nagel.

Neli õpetajat kolme aastaga

Koguduse juhatuse esimees Aigar Pindmaa kinnitas lehele, et kiriku kohta kehtib sama, mis Eesti tööturu kohta üldiselt: inimesi on vähe, noored siirduvad ka välismaale ja eelistavad linnaelu, usualaseid distsipliine on juurde tekkinud – kaplanid näiteks. (Nageli kinnitusel on riigistruktuurides tööl umbes 20 kaplanit, neid õpib veel juurde ning nende palk on «kordades kõrgem kui meil kirikus».)
Pindmaa kindel seisukoht on, et õpetajate sage vahetumine Rõuges pole põhjustatud sellest, et kohal või kogudusel oleks midagi viga – tegu on põlise ja tugeva kihelkonnakogudusega, kirik on ilus, koht kaunis. «Diakon Kätlin Liimets näiteks sai emaks ja jäi lapsega koju,» nendib Pindmaa.
Pärast püsivalt kohapeal elanud Valdo Reimanni lahkumist 2003. a Rõuges teeninud diakon Liimets palus end kevadel ise reservi arvata, seejärel kuulutati koht maikuus vakantseks. Leidus üks kandidaat: Inglismaalt E.E.L.K. kogudusi teenimast naasnud Valdo Lust (33).
Praosti väitel käis Lusti ametissevõtmine nii, nagu kord ette näeb: kogudus andis konsistooriumile teada õpetaja töö- ja elutingimused ning palga (Rõuges on õpetajal võimalik elama asuda koguduse majana kasutuses olevas pastoraadis, mille võib remondiga päris heasse seisukorda viia). Õpetajakandidaat oli tingimustega päri ja peapiiskop kinnitas ta ametisse. Kuid juba kaks nädalat hiljem tuli halb üllatus: koguduse ja praosti meelehärmiks teatas noor õpetaja, et soovib lahkuda, elamistingimused ei sobi ja ta tahab ikkagi elada Tartus.
Praost ei varja oma pahameelt Lusti käitumise üle: «Kõik asjaolud olid tal varem teada ja kokku lepitud. Mina kohtan sellist käitumist esimest korda!» Nagel teab, et praegu õpib ka Valdo Lust kap-laniks. Ehkki koht kuulutati teist korda vakantseks, polnud ühtki kandidaati. Lusti lahkumine tingiski vajaduse kinnitada hooldajaõpetajaks Jaak Pärnamägi.

Õpetajat saab leida vaid üle meelitades

Pindmaa ütles, et sellise õpetaja leidmine Rõugesse, kes vastaks koguduse soovidele – et ta pühenduks täielikult tööle Rõuges ja ka elaks kohapeal – on väga raske. «Olen ise rääkinud mitme inimesega ja tean, et praost on vähemalt seitsme vaimulikuga läbirääkimisi pidanud. Ei mingit tulemust. Muud võimalust pole kui meelitada keegi teisest praostkonnast üle, aga nii teeme paratamatult mõne teise koguduse õnnetuks.»
Pindmaa mainib ühe variandina Kätlin Liimetsa naasmist, ent teab, mis võib saada tema puhul takistuseks: ülikoolis on stuudium lõpetamata. Praosti kinnitusel seati talle diakonina Rõugesse asumisel tingimuseks ülikooli lõpetamine kolme aasta jooksul, kuid see jäi täitmata.
Urmas Nagel ohkab, kui uue õpetaja leidmine jutuks tuleb: «Mitte ühtki kandidaati! Mitte keegi, kellega olen rääkinud, isegi ei kaalu seda võimalust. Pastoraalseminaris õpib praegu ainult kaks inimest – üks on praktikant Valgas, teine Tallinnas. Ainus võimalus Rõugesse õpetaja saada on kutsuda ta mujalt kogudusest ära. Aga miks peaks nii tegema see, kes on oma elu praeguses paigas üles ehitanud ja teeb seal tublit tööd?»
Siiski loodab juhatuse esimees, et koht ei jää tühjaks. «Küllap õpetaja tuleb siis, kui õpilased on valmis!» ütleb Pindmaa ja seletab vihje lahti: ehk nõustub kogudus siiski sellega, et õpetaja käiks Rõugesse mujalt.
Kirikuvanem Rannar Susi rääkis Eesti Kirikule, et õpetajate pidev vahetumine mõjub kogudusele kahtlemata halvasti. «Suvel kalmistupühal, kus on alati palju rahvast koos, öeldi koguduse sekretärile, et kui kohapeal oleks püsiv õpetaja, oleksid inimeste annetused ka palju suuremad. Mõni ei teagi, kes parajasti õpetaja on või kust teda otsida.»
Jaak Pärnamägi purjutamiste üle on Susi väga nördinud ja toetab tema vabastamist. Susi oli üks neist, kes 14. oktoobril koos kogudusega kirikus asjata õpetajat ootas – Pärnamäge ei tulnud ega tulnud, lõpuks pidas kahetunnise hilinemisega lühikese teenistuse ära diakon Liimets. (Pärnamägi ütles tolle päeva kohta ise, et pidi pühapäeva hommikul Tartus autot parandama, enne Rõugesse sõitmist veel kodust Leevakult läbi käia jõudma: «Ma ei oleks kuidagi jõudnud ja niimoodi ei olnudki mõtet minna.»)
Susi meenutas ka 4. novembrit, mil praost oli Räpinas teenistuse ära jätnud, et Rõuge koguduse juhatuse koosolekul osaleda – Räpinas pidi teda asendama Pärnamägi ja Mehikoormas teenima praosti abikaasa. «Kui Pärnamägi Räpinasse jõudis, oli ta purjus ja oli teinud autoavarii. Sellisena teda altarisse ei lubatud. Mu abikaasa on 30 aastat Rõuge koguduse liige olnud ja ei mäleta kogu sellest ajast midagi niisugust!»
Nii kirikuvanem Susi kui koguduse juhatuse esimees Pindmaa kinnitasid, et kogudus lõpetab Pärnamägiga töösuhte ja otsib uut õpetajat, aga koht kuulutatakse vakantseks uuel aastal, kui töörohke jõuluaeg on möödas.

Mõtlemisaeg on otsas

Üürikeseks jäi Peipsi äärest Mehikoormast Võru taha Rõugesse kogudust hooldajaõpetajana teenima sõitnud Jaak Pärnamägi karjäär. 9. septembrist konsistooriumi otsusega Rõuge koguduse hooldajaõpetajaks määratud mehel tekkisid tõrked juba kuu aega hiljem, kui Rõuges lõikustänupüha teenistus pidamata jäi. 1. novembrist on Pärnamägi konsistooriumi otsusega vabastatud Rõuge koguduse teenimisest. Mehikoorma õpetajaks jääb ta edasi.
Urmas Nagel ütles Eesti Kirikule, et probleem maakohtadesse õpetaja leidmisega on palju laiem kui kirjeldatud olukord Rõuges. «Põhjused on igal pool ühesugused – noori õpetajaid on vähe, vaimulikke ei jätku, maakohta minekule eelistavad noored linnu. Kogudusi, kes ootavad «oma» õpetajat aasta või kaks, on veel ja veel.»
Nagel ütleb, et kui tal endal oleks kohaotsimine käsil ja pakutaks õpetajakohta Rõuges, siis võtaks ta selle kõhklemata vastu. «Kogudusel on head arengueeldused, ka arengukava on koostatud. Töötegijad on olemas – tegus juhatus, mitu päeva nädalas võtab vastu sekretär; on koor ja organist, töötab pühapäevakool.
Kogudusel on keskmises seisukorras pastoraadimaja, kus pastoripere saaks elada. Vallaga on hea koostöö ja vald toetab kogudust – ka see on maakohas väga oluline. Suvel on kirik teeliste kirikuna avatud rändureile ja külalistele: Rõuge on ju arenev turismipiirkond, kus käib palju rahvast. Ning inimesed ümberringi on kohalike juurtega, see on nende põline oma kirik.»

Maris Sarv-Kaasik 

Rõuge Maarja kirik
Rõuge Maarja kirik on rajatud Põhjasõjas hävinud pühakoja asemele, 1860 valmis ümberehitus.
Kogudusel oli mullu 253 täisliiget, kes tasusid liikmemaksu ja käisid vähemalt kord aastas armulaual; ebaregulaarselt on kogudusega seotud hinnanguliselt u 600 inimest. Mulluste talituste seas oli 55 ristimist ja 36 leeritamist.

Rõuge õpetajad:
1921–1922 Aksel Kallas
1922–1936 Valter Viks
1936–1937 Arnold Võsu
1937–1938 Johannes Hiiemets
1938–1939 Johannes Laurson
1939–1944 Karl-Friedrich Reinaru, jutlustaja
1946–1948 Ago Viljari (Vastseliina), hooldajaõpetaja (hõp)
1950 jaan – 1950 juuli Edgar Vaikmäe (Võru), hõp
1950–1953 Arved Paul
1953–1954 Edgar Vaikmäe (Võru), hõp
1954– 1961 Alfred Tammiko
1961–1977 Bernhard Talvar
1977–1991 Armand Leimann
1991–1992 Aleksander Luhamets (Urvaste), hõp
15.03.1992–15.08.2003 Valdo Reimann
15.08.2003–08.05.2007 Andres Mäevere (Võru), hõp
08.05.2007 – tänini Urmas Nagel (Räpina), hõp
04.11.2003–09.09.2007 Kätlin Liimets, stud theol, diakon