Rõuge ajalooline pastoraat ootab oma uut ärkamist

Rõuge koguduse kunagisest hiilgusest annab aimu aastatel 1839–1842 ehitatud massiivne ning sealsesse künklikku maastikku igati sobiv pastoraat, mille omaaegset külalislahkust on paljud kuulsad inimesed nautinud, aga mis tänapäeval seisab kurvalt jõude oma uut ärkamisaega oodates.

Keegi on öelnud, et pastoraatide aeg on Eestis ümber. Ei ole ise statistikat teinud, kui mitmes ajaloolises kiriklas tänapäeval õpetajapere elab ning mitmele on kogudus leidnud muu otstarbe või olude sunnil jätnud sootuks ajahamba pureda. Kindlasti on omajagu neid, mille puhul on omanikul raske otsustada, mida ette võtta.
Viimaste hulka kuulub ka Rõuge kirikumõisa süda. Õpetaja Mait Mölder kinnitab, et oma mõte ja plaan kogudusel ja kohalikul omavalitsusel hoonega siiski on, aga et tegemist pole millegi kindla ja allkirjastatuga, ei soovi ta avalikustada ka üksikasju.

Rahva teenistuses
«See on tegelikult kõigi Rõuge elanike südametunnistuse küsimus,» rõhutab pastor teemat lahates. Et kui – tõsi küll võõra võimu mõjutusel – omal ajal on hoone koguduselt ära võetud ning teeninud on ta ju ei kedagi muud kui Rõuge rahvast haiglamaja näol, siis peab nüüd kogukond ühisel nõul ja jõul ka hea seisma, et see taas korda saaks.
«Ka tulevikus näeme hoone funktsioonina ikka kohalike inimeste teenimist,» kinnitab Mölder, nimetades, et koguduse sooviks on rakendada siinset pinda koguduse enda tarbeks, aga osaliselt panna teenima ka renditulu. «Läbiv oleks ikka vaimulik eesmärk,» rõhutab pastor, selgitades, et sellele printsiibile alluksid kõik ärilised kaalutlused. Nii on olnud mõttes rajada pastoraati peale koguduse kooskäimiseks vajalike ruumide diakooniakeskus ja/või hospiits ning külalistemaja. Avar hoone seda kõike võimaldaks.
«Ideedest, mida majaga teha, meil puudu ei tule, küsimus on hoopis proosalisem,» nendib Mait Mölder, viidates rahapuudusele. Pessimist ta ses küsimuses siiski pole: «Loomulikult ei unista ma neid plaane vaid omaette ega piirdu ka kogudusega arutamisega. Mõtte olen välja käinud ikka laiemale ringile ning asi ei tundugi päris lootusetu.» Vajalike finantseerijate leidmisel on kindlasti tähendust tõsiasjal, et Rõuge piirkond on kinnisvaraturul Võrumaa esirinnas.
Kevad oli oma uhkemas kuues, kui ma õp Mait Möldri kutsel ja saatel käisin Rõuge pastoraadiga tutvust tegemas. Saades kokku kiriku juures, alustame teekonda ajaloolise kirikla poole. Singa-vinga külateedel pean hoolas olema, et mitte silmist lasta kiiret sõidustiili harrastavat pastorit, kes oma autoga sõidab teed näidates ees. Linnulennult pole vahemaad ollagi, aga arvestades siinse looduse reljeefsust, annab ikka «kruvida»!
Majja sisse saamiseks on Mait Mölder võtnud kaasa akutrelli. Nimelt on raske välisuks vandaalitsejate hirmus laudadega kinni löödud, sisenemiseks peab õpetaja kinnituskruvid nüüd lahti kruvima. Siseruumides valitseb sõda-lõppes-eile-meeleolu, kusjuures maadraputanud pommitamine näib olevat äsja lõppenud.
«Siin oli valvetuba, siin palat ja siin ilmselt protseduuride kabinet,» oletab Mölder rusude vahel teed tehes. Üksikud esemed – rohupudelid, ööpott, neerukausid, ratastool – annavad tunnistust maja haiglaks olemisest.
Katsun nuputada, milline oli interjöör siis, kui siin elas pastoripere. Siis, kui suur maja oli liigendatud mitmeks avaraks saaliks ja valgusküllaseks toaks. Endisaegset ruumijaotust on raske hoomata, sest haigla tarbeks on ehitatud juurde rohkelt vaheseinu.
Jõuame vana trepi juurde, mille jalamil haigutab hambakontsu meenutav massiivne ahjuvare. Keegi kurikael on kahhelkivid omal volil minema tassinud. Mida oleks selle peale kostnud Rudolf Kallas, kes Rõuge pastorina aastatel 1887–1901 siin oma lasterikka perega elas? Kaasaegsete mälestuses võis õp Kallas olla vahel ka karm, kui rikuti kõlblaid põhimõtteid, näiteks varguse puhul. Patt on tingimatu – kas varastad kopikalise saia või hobuse, oli ta öelnud. Mis oleks tõuganud Kallase-aegset inimest kätt koguduse vara järele sirutama?
Hoone on vägivaldset kätt tunda saanud ajaloos ka varem. On teada, et bolševikud süütasid selle 1918. aastal ja hoone sai tugevalt kahjustada, kuid juba 1920 ehitas kogudus pastoraadi korralikult üles.
Lisaks teisele korrusele on hoonel ka avar, väljaehitamist ootav pööningukorrus ning kõrgete võlvkaartega kelder, mis Möldri sõnul ootab veel puhastamist.

Kui vaid seinad kõneleks
Miks kogudus otsustas nii suure kirikla oma pastorile ehitada, võib tänapäeva inimene imestunult uurida. Küllap kalkuleeris ka toonane kogudus oma eelarvet, otsides kokkuhoiuks võimalusi. Silmas tuleb aga pidada Rõuge koguduse suurust. Tegemist oli ühe suurema kirikukihelkonnaga Eestis, rahvaarvult mingil ajal ehk isegi suurimaga. 20. sajandi alguseks ületas koguduse hingede arv 20 000 piiri ja on teada, et tavalisel pühapäeval oli kirikus armulaualisi 1100–1200.
Rudolf Kallas kirjutab: «Oma 14 aasta jooksul olen laulatanud 1628 paari, ristinud 8763 last, matnud 5868 inimest, leeritanud 5024 noort, armulauda on antud 248 426 inimesele, läbi on sõidetud maa, mis ulatub 2 ½ korda ümber maakera. Siin olen ma kirjutanud 17 raamatut, 6 last on siin mul sündinud ja 1 laps on surnud.»
Rõuge pastoraadis külastas abikaasa venda ka kirjanik Aino Kallas, kes meenutab pastoraadi idülli: «Olen sageli istunud pikas söögilauas, mille otsas oli peremeheks Rudolf Kallas – või õigemini, ta ei hoolitsenud vähimalgi määral oma peremehe-kohustuste eest, arvan koguni, et ta vaevalt teadis, mida sõi. Keset oma kasvavat noort peret, kuhu balti kombe kohaselt kuulus ka proua vallalisi õdesid ja tädisid, keset seda lärmitsevat, naerda itsitavat, keeltpeksvat, täiesti inimlikku hulka mõjus ta ihuüksi olijana, otsekui suur, tohutu kaljumürakas keset mänglevate, kergemeelsete pisilainete virvendust.»
Kui vaid seinad kõneleks, saaksime kuulda küllap paljudest kuulsatest külalistest, kes Rõuge vaimulikupere külalislahkust on kogenud. Näiteks on teada, et augustis 1844 külastas Rõuget Soome eepose «Kalevala» autor Elias Lönnrot, kes oli kirikumõisa häärberis 11 päeva pastor Carl Gottlieb Reinthali kostil.

Kui laulab ööbik
Kui kord koostatakse Eestimaa kaunimate maakohtade edetabel, positsioneerub Rõuge kindlasti esikolmikus. Looja on siin lasknud fantaasial lennata, otsekui unustades, et tegevusväljaks pole Itaalia või Hispaania.
Kogu ruumile annab raami kümmekond kilomeetrit pikk ja oma suurimalt sügavuselt ligi 75meetrine, jääajast pärit Rõuge ürgorg, mille põhja markeerivad ahelana paiknevad seitse järvesilma, neist Rõuge Suurjärv oma 38 meetriga Eesti sügavaim. Ürgorgu suubub mitu lisaorgu, Ööbikuoru veerele ongi rajatud 1730. aastal Maarjale pühitsetud kirik ning 1842. aastast kirikumõisa südameks olev pastoraat.
Vana maja on lopsakatesse sirelipõõsastesse mattunud. «Need kõik võtame maha, siin on veel haljastusega palju tööd,» lõikab õp Mölder minu vaimustuse õitekülluses katki. Ta selgitab, et viimastel aastatel on kogudus pastoraadi ümbruses palju korda saatnud. Lammutatud on kiriklakompleksi kuuluvate hoonete varemed, näiteks saun, mille kordategemine pole mõeldav, maha on võetud ulatuslikult võsa ning avatud seeläbi vaade Kaussjärvele.
«Siit kuni alla ojani, kaasa arvatud üks kolmandik järvest, on kõik kirikumõisa maa, mis kuulub kogudusele,» näitab Mölder laia käeviipega koguduse valdustele. «Mõtlesin, et panen sildi välja, et kõik, kes koguduse järves ujumas käivad, on automaatselt ristitud,» lõimib õpetaja tõsise jutu sekka huumorit.
«Milline hingematvalt hunnitu vaade,» kipun ennast kordama, vaadates kiriklamäele kättepaistvatele avarustele, metsaviirudele ja järvesilmadele. Sellele toredusele pakub toetust lakkamatu linnulaul. Eks Ööbikuorg olegi oma nime saanud nende jumalakeeli laulvate linnukeste järgi.
Liina Raudvassar

SAMAL TEEMAL: Valga pastoraadis on rahvarohke (26/27, 17.06.2009); Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit (38/39, 14.10.2009); Otepää pastoraat on ümberkujunduse ootel (50, 16.12.2009); Viis sajandit samal kohal (4, 27.01.2010); Pastoraadist kulgeb tee läbi pargi kirikusse (26, 09.06.2010); Kursis hoitakse kurss ajaloo säilimisel (42, 20.10.2010; Vanast pastoraadist õhkub möödaniku hõngu (6, 2.2.2011); Jürjod naudivad Narvas pastoraadi-idülli (4/5, 25.01.2012).

Rõuge Maarja koguduse pastoraat
Ruumikas kahekorruseline kivihoone võlvlagedega keldri ning kõrge pööninguga
Ehitati 1839–1842
Elanud pastorid Carl Gottlieb Reinthal (Rõuges 1828–1844), Rudolf Gustav Hollmann (Rõuges 1844–1858), Friedrich August Wilhelm Hollmann (Rõuges 1859–1873), Elieser Traugott Hahn (Rõuges 1874–1886), Rudolf Gottfried Kallas (Rõuges 1887–1901), Franz August Wilhelm Hollmann (Rõuges 1901–1918), Aksel Kallas (Rõuges 1921–?), Valter Viks (Rõuges 1922–1937), Johannes Hiiemets (Rõuges 1937–1938), Rudolf Reinaru (1939–1944)
1844 peatus siin 11 päeva Elias Lönnrot
Pärast natsionaliseerimist II maailmasõja järel tegutses hoones Rõuge jaoskonnahaigla
Kogudusele tagasi aastal 1991