Rõõmu leidmisest

Universumis olevat umbes kaks triljonit galaktikat, igas neist 10 miljonit kuni triljon tähte. Oleks ülbe arvata, et Maa on ainus mõistusliku eluga planeet. Kas on ka mujal sündinud või sündimas Lunastaja? On’s pink Jumala paremal käel poole parseki pikkune, kõikvõimalikud eluvormid rõõmsalt reas? Minu muie kujutluspildi üle käib tegelikult mu enese pihta, sest inimesele pole hoomatavad jumalikud kategooriad. Parimal juhul võime näha neitsi Maarja viljastamises Püha Vaimu poolt universaalakti, Jumala Poeg pidi ju tulema Maale inimesena.
Miks pidi? Miks meie, tibatilluke killuke tähetolmu, oleme Jumalale nii olulised? Ma ei oska muud arvata, kui et Jumal näitas Jeesuse sünni ning tema sõnade ja tegude kaudu inimliigi, Homo sapiens’i väärtuslikkust. Me oleme Jumalale nii olulised, et ta oma ainusündinud Poja … (1Jh 4:9). Järelikult – püüdes inimliiki Maal alal hoida, käitume Jumalale meelepäraselt. Me oleme olnud üliedukad Vana Testamendi käsu järgimisel – olge viljakad ja saagu teid palju. Meie asendi järgi ökosüsteemis võiks meid olla 50 miljoni kandis, nii on arvatud. On aga juba üle seitsme miljardi. Mis nüüd saab?
Ma olen pühakirja nimetanud hüpertekstiks, mis võib avaneda uutes tähendustes. Kõneles ju Jeesuski tähendamissõnu, et peaksime oluliseks loo mõtet ega jääks kinni sõna tähendusse. Siit avaneb Uue Testamendi imetlusväärne fenomen. Jeesus sõnastab suurima käsu – armastuse käsu –, mis on oma olemuselt universaalne ja ei sõltu sellest, kas käsku suhtutakse kui Jumala sõnadesse Poja suu läbi või kui meemi.
Jumal kõneles inimkonnale. Käsk tähistab ära nii inimese väärtuslikud omadused kui ka õige suhtumise liigikaaslastesse. Mõistus, süda, jõud, hing ning ligimest kui iseennast. Siit võib üsnagi sujuvalt jõuda ka demokraatia või keskkonnakaitseni. Demokraatias austatakse ligimese õigusi ja vabadusi, eeldatakse, et inimene on loomult hea, s.t moraalne, ja võim on kokkuleppeline ning valitav.
Keskkonnakaitse on inimese (ligimese ja iseenda) eksistentsiks tarviliku elukeskkonna hoidmine. Ei pea inimest süüdistama inimkesksuses, sest ainult läbi oma eksistentsi oskame keskkonda hinnata. Loodusel puudub iseväärtus. Olen kuulnud arvamust, et inimkond on ebaõnnestunud ja peaks maa pealt kaduma, et mitte loodust hävitada.
Esiteks pole kogu elavat hävitada nii lihtne, teiseks näitab evolutsioon, et elusloodus on seni liikunud keerukama närvisüsteemiga organismide tekke suunas. Seega pole ka uue mõistusekandja teke välistatud. Miks arvata, et too oskab olla kuidagi loodussäästvam?
Paradigma muutus, mis tasapisi koidab, sõnastab, et inimkesksel ja looduskesksel lähenemisel polegi suurt vahet, sest Maa ökosüsteem on keeruline, paljudest mõjuritest sõltuv tervik ja selle inimese eluks kõlblikuna hoidmiseks tuleb väga teadlikult toimida. Issanda kartus on täiuslik tarkus, ja see küllastab inimesi oma viljadega, on kirjas Srk 1:16 ehk siis aukartus Looja ees annab loodussegi suhtumiseks õige aluse.
Inimtegevuse tõttu loodusliikide arvulise ja liigilise vähenemise taustal saavad ka Jeesuse Kristuse sõnad lisatähenduse: Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle (Mt 25:40). Näiteks – mis saab maailmast, kui kaovad tolmeldajad mesilased? Hävitades liike: a) hävitame unikaalset geneetilist informatsiooni, mille taasloomiseks puuduvad meil oskused, b) teeme elukeskkonna tähendustevaesemaks, üksluisemaks, c) võime muuta keskkonna inimesele kõlbmatuks.
Patustame Looja vastu, käitume seega ebamoraalselt. Filmis „Spioonid planeedi tuleviku nimel“ ütleb Vene teadlasest keskkonnaaktivist Aleksei Jablokov, et ta on oma elus ja tegevuses alati pidanud väga oluliseks moraalset suhtumist loodusesse, looduse hoidmisse ja muutustesse looduses. Tema hinnangul on just moraalne aspekt see, mida peaks lähimate aastate jooksul juurde tulema.
Veel kaugemale läheb paavst Franciscus oma keskkonnateemalises entsüklikas „Laudato si“. „Kui inimestel ja meie planeedil on tulevikku, siis sünnib see seal, kus saavad kokku armastus ja tarkus, religioon ja teadus. Paljud asjad peavad muutuma, kuid eelkõige peame muutuma meie – inimesed“, on välja toodud raamatu tutvustuses.
Kõige enam saame maailma muuta oma väärtushinnanguid muutes. Võimalusi selleks on lõputult, alates prügi sorteerimisest, naturaalkiust rõivaste eelistamisest (mikroplasti tekke vältimine), lõpetades säästlikuma ja keskkonnasõbralikuma energiakasutusega. Kerge on seostada Mt 6:19 teadliku tarbimisega. Keskkonnateadlikust käitumisest saab rõõmu tunda, täidame ju nõnda Jumala tahtmist.

Lisan lõpetuseks luulesõnalise palve:
Kolm kinki suurt Sa oled andnud meile:
üks – elada me võime imelises ilmas,
kaks – vaba mõtlemise võimest pole ilma,
ja kolmas, suurim neist, on armastus,
kõik muutuks muidu mõttetuks.

Ma palun, õpeta meid hoidma seda ilma,
et kestaks inimpõlved, elust ei jääks ilma.
Üksainus maa, üks kodune planeet
on meil, et käia Sinu antud teed.
Ma palun, anna meile mõttevabaduses tarmu,
et Sõna uskuda ja loota Tõele.
Tunda Sinu armu.

 

 

 

 
Andres Lehestik,
kolumnist