Rõõmu ja analoogiate aeg

Eesti Kiriku toimetus rõõmustab, et viimased kuud peatoimetaja kohusetäitja olnud Liina Raudvassar on ametisse kinnitatud ja saab täie rõõmuga pühenduda. Uus ajajärk kristliku nädalalehe ajaloos on alanud ja olgu see õnnistatud!

Möödunud nädal on olnud kirev: volbriöö, kevadpüha, talgud, õigeusklike ülestõusmispühad ja kevade tasane areng. Märgilise tähendusega on ka kirikukogu poolt loodud seaduslik alus piiskopkondade loomiseks. Alg- ja lõpuklasside lapsed said taas kooli; kirikud, poed, muuseumid, näitusesaalid avati, terrassidel võis taas kord einestada. Nädala alguses saatis seda vähemasti Lõuna-Eestis lakkamatu vihmasadu, mis esmaspäeval päädis Tartus lumega. Nõnda, et Emajõe Ateenas võis vahtra- ja kirsiõisi lumesajus vaadelda.

Koroonaajajärk pakub leeriõpetuses võimalust kristliku õpetuse seletamisel paralleele tuua. Paast kui enesele piirangute seadmine jõuab kiirelt kohale, kui viidata koroonapiirangutele. Lõbust loobumine, keskendumine enda ja teiste tervise säästmisele on olnud küll peale sunnitud, ent vajalikud suurema eesmärgi nimel. Kristlastel on religioossete piirangute puhul selleks soov mõista paremini Jumalat, keskenduda pühakirja sõnumile, mida Rahujumal maailmale on jaganud.

Istudes möödunud nädalal vaktsineerimiskeskuses, tekkis tahtmatult võrdlus ka ristimisega. Lutheri „Väikesest katekismusest“ loeme, et „ristimine saadab pattude andeksandmist, lunastab surmast ja kuradist ning annab õndsust kõigile, kes usuvad, mida Jumala sõna ja tõotus ütleb“. Vaktsiinidoos on ajas lahtuv, ei mõju sedavõrd totaalselt ja hinge päästvalt, ometi pakub kaitset raske haiguse eest, võimalik ka fataalselt kulgemise eest. Võrdlus on ehk veidi meelevaldne, sest tasandid on erinevad, ent analoogia siiski olemas.

Kätlin Liimets