Rohkem austust ja hoolimist

Kuu aja pärast on seljataha jäänud paljuräägitud kohalike omavalitsuste valimised. Mitu kuud on värvilistelt plakatitelt naeratanud meile tuntud poliitikud, kes teatavad, kui saamatu, halb või ebakompetentne on mõni teine valimistel osalev kandidaat või erakond. Õnneks võime nüüd rahulikult bussi oodata, sest möödunud nädalast on välireklaam keelatud.
Äsja oli mul õnn käia koos pimedatega Kihnu saarel. Olen paaril viimasel aastal reisinud selle elurõõmsa seltskonnaga, kes tajub ümbritsevat omal erilisel moel – tuult nuusutades ja kätega puid, kiriku uksi kompides. Kui abivalmid, vastuvõtlikud ja avatud on pimedad inimesed! Nii oli ka Kihnu saarel. Giidi jutust jäi kõrvu lause, et saareinimestel on küll omad mured, kuid sotsiaalprobleeme küll mitte. Väike ja üksteisest hooliv kogukond seisab selle eest, et keegi päriselt hätta ei jääks.
Saarel paljulubavaid ja samas üksteist mustavaid reklaame polnud, kuigi ka seal tekitasid giidi sõnul eelolevad valimised kõneainet: mida siiski inimeste heaolu nimel lubatakse ja loodetakse ära teha. Telereklaamides pesevad kõik pesupulbrid pesu valgemast valgemaks ja vaataja ning tootja seisukohast on esitatav eetiline. Seda ei saa öelda valimisreklaami kohta, mis teisi inimesi ei austa. Veelgi enam, ma ootaksin, et erakonnad ja nende liikmed, kes soovivad Eesti arengut juhtida, meie rahva töökohtade, õppimisvõimaluste, turvalisuse ja palju muu eest hoolitseda, oleksid eriti kõlbelise maailmavaatega. Kuidas saan olla kindel, et neil on aega ja tahtmist tegelikult aidata, et pimedad oma eluga paremini toime tuleksid, et kihnlastel laheneks arstiabi probleem? Või kulub võhm hoopis enesereklaamile ja teiste erakondade mustamisele? Õnneks on veel aega, et sõkalde seast terad välja sõeluda.

Rita Puidet