Rohke külv toob ohtra lõikuse

Aga see on nii: kes ka usinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis, nagu on kirjutatud: «Ta on jaganud, andnud vaestele, tema õigus kestab igavesti.» Tema, kes annab seemne külvajale, annab ka leiva toiduseks, teeb rohkeks teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja. Te saate kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale, sest selle teenistuse kaudu antud abi mitte ainult ei leevenda pühade puudust, vaid muutub ka rikkalikuks Jumalale antud rohke tänu kaudu. Selle abistamise ehtsuse tõttu te ülistate Jumalat oma kuulekuses Kristuse evangeeliumi tunnistamisel ja oma osaduse siiruses nende ja kõikidega. Oma palvetes teie eest nad igatsevad teie järele Jumala võrratu armu tõttu, mis teie peal on. Tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!
2Kr 9:6-15

«Meie kogudus ei ole suur, liikmeannetajaid on alla 100». Seda lauset võime öelda paljude Eestimaa koguduste kohta. Hiiumaa viiest luterlikust kogudusest kolme kohta kehtib sama tõdemus. Kirikuhooned ja pastoraadid on suured ja vajavad pidevalt raha. Majanduslikult rasketest olukordadest on sageli välja aidanud annetused, mis tulevad sõpruskogudustelt või üksikannetajatelt. Ikka on neid inimesi, kes on võtnud oma südameasjaks aidata vaesemaid kogudusi.
Tänu Jumalale, et leidub selliseid inimesi, nagu on üks meie koguduste aitaja Rootsis – üle 80 aasta vana naine, kes päevast päeva võtab vastu kasutatud riideid ning muid asju, sorteerib ja puhastab neid ning saadab meie kogudustele. «Miks sa seda teed?» on temalt küsitud. «See teeb mulle rõõmu,» on tema vastus. Ma usun teda siiralt, sest iga kord, kui ma temaga räägin või teda näen, ta ongi rõõmus ja õnnelik.
Apostel Paulus innustab Korintose kristlasi annetama Jeruusalemma koguduse vaestele. Pauluse jaoks oli see tähtsam kui lihtsalt teiste abistamine. See pidi näitama kogu kristliku kiriku ühtsust. Kui ühel on puudus, siis need, kel on rohkem, toetavad puudustkannatajaid. Kogu kristlik kirik on üks ihu. Kui varbad külmetavad, ei taha peagi tööd teha. Paneme aga villased sokid jalga, siis ei pea pea enam vahetpidamata haigetele varvastele mõtlema. Nagu inimese ihuliikmed on ühe terviku erinevad osad ja mõjutavad üksteist, nõnda on erinevad kogudused ühe kiriku osad. Kui ühel kogudusel läheb halvasti, on häiritud kogu kirik. Kogu kiriku mure on seda ühte abistada.
Kirik ja kogudused koosnevad üksikisikutest. See tähendab, et koguduse vastutus on iga üksiku koguduseliikme isiklik vastutus. Nõrk inimloomus sunnib pidevalt otsima libedamat teed ja kergemat väljapääsu. Mõisa köis, las lohiseb. Kuid see on vale suhtumine. Ei saa mõelda, et koguduses on veel 100 liiget, minu pisku ei muuda siin midagi. Ka pisku on suur asi. Iga inimese osa on tähtis – eelkõige inimesele enesele.
Jumal armastab rõõmsat andjat. Kui inimene on armastatud, siis on ta rõõmus. Rõõmus inimene külvab ümberringi rõõmu. Tundub nii lihtne: anda ära ülearune (ainult ülearune!) ja maailm muutub paremaks paigaks. See oleks peaaegu, kui saaks midagi hindamatut nagu õnn vahetada tühipalja materiaalse asja vastu. Tundub lihtne, aga kahjuks ei ole, sest inimene peab hakkama võitlema iseendaga. Ta kipub segi ajama õnne ning materiaalse, unustades, et õnn on seisund, ese aga ese.
Teine häda on see, et esimese hooga pole miski ülearune, pigem on kõike just nagu puudu. Sunniviisiliselt annetatu ei ole hea. Andja ei saa siis kuidagi rahu, see püsib tal meeles, närib hinge, lisaks enese mürgitamisele hoiab ta pinge all ka saajat. Pole sellest rõõmu ei saajale ega andjale. Nii et and peab tõesti tulema rõõmuga, mitte pelgalt kohustusest. Aga seda, mida rõõmuga anda, on nii vähe. Surnud ring.
Nii kasvabki üks lihtne annetuse tegemine inimese sisemonoloogiks, elu põhiväärtuste üle arutluseks, otsustuseks, mis on tähtis ja mis mitte. Lõpuks lausa eksistentsiaalseks küsimuseks. Kui küsimus suureks kasvab, ongi teine ring käima pandud, ja siis on juba paljas mõte annetuse tegemisest midagi head teinud – see on inimese tõsiselt mõtlema pannud. Ja kui sellele järgneb tegu, mis tehtud rahuliku südamega, mida siis veel tahta! Hundid söönud, lambad terved.
Tänase Eesti olukord on suurele hulgale rahvast majanduslikult raske. Paljudele võib see isegi kehvem tunduda kui 20 aastat tagasi, sest rikast võrdlusmaterjali on liiga palju. Siis olid kõik ühtviisi vaesed. Praegu aga võrdleme enese olukorda Soome ja Rootsi elatustasemega ning enesehaletsus tuleb peale. Vahe on suur. Võib-olla meenutame liiga vähe aega, kus olime õnnelikud lihtsalt, nt värviteleri olemasolu üle. Nüüd peab värviteleril olema lai ekraan ja stereoheli. Aga asja ajas ometi ära ka vana. Nii et kuni mul pole kodus viimase «malli» telekat, kas mul on siis midagi naabrile anda? On mul midagi ülearu?
Lõikustänupühal oleme tänulikud kõige eest, mis meile on antud. Kõik, mis meil on, on meile antud. Meie osaks jääb antut vastutustundlikult ning tänulikult kasutada ja võimalus sellega head teha. Olgem tänulikud selle võimaluse üle. Sest kes rohkesti külvab, see lõikab rohkesti.
Aamen.
Argo Olesk,
Emmaste koguduse õpetaja