Robert Bunder: Pauluse kogudus on minu vaimulik kodu

„Teismeeas sain järsku selgelt aru, et mind on hästi hoitud ja halbadest asjadest kõrvale juhitud ning et selle taga lihtsalt peab olema kedagi või midagi,“ kirjeldab Treffneri gümnaasiumi abiturient, Tartu Pauluse koguduse nõukogu liige ja noortetöö juht Robert Bunder (19) oma vaimulikku otsingut teel kirikusse.

Palun räägi oma teest kirikusse. Toimus see perekonna mõjul või oli isiklike otsingute tulemus?
Ma ei ole pärit kristlikust perest. Seega ei saa viidata otse kodu mõjule. Ema kasvatab mind üksinda, oma isa pole ma kunagi kohanud. Ema on andnud mulle alati palju valikuvabadust, on lubanud maailma avastada ja olulisi otsuseid ise vastu võtta. Ema ei ole ise kirikust otse huvitatud, aga on alati mu valikuid, kaasa arvatud jõudmist kirikusse, toetanud.
Pean tunnistama, et algklassides olin raske laps ja õpilane. Tegin ulakust ja ei viitsinud ka õppida. Emal ja õpetajatel oli minuga päris tegemist, kaaluti isegi võimalust mind erikooli saata. Murrang toimus ehk kuuendas või seitsmendas klassis, kui mul avastati vaimsed võimed ja hakati saatma aineolümpiaadidele. Hakkasin õppima ja tegin pättust vähem, selleks ei olnud enam aega. Mul hakkas ühtäkki kõik jube hästi minema. Teismeeas hakkasin nägema, et mind on tegelikult ikka kohutavalt hoitud. Keegi nagu kogu aeg valvab minu üle ja paneb valed teed kinni. Tajusin, et keegi on ja hoiab.

Tunnetades Jumala olemasolu jõudsid kirikusse. Aga miks just luteri kirikusse ja Pauluse kogudusse?
Tuli huvi eri kirikute vastu. Asusin neid uurima. Külastasin linna pühakodasid. See oli väga huvitav aeg. Käisin katoliku kiriku missal ja võtsin osa õigeusu kiriku liturgiast ning jõudsin baptistide jumalateenistusele. Oli huvitav ja elasin kaasa, aga samal ajal tundsin, et see pole ikka see. Et midagi on nagu puudu. Ei tundnud, et oleks koju jõudnud. 2013. aasta kirikute ööl jõudsin koos emaga Tartu pühakodades tuuri tehes ka Pauluse kirikusse. Kirik oli toona remondis, kogudus käis koos krüptis. Mäletan, et ema kõnetas kedagi ja veel on meeles, et õpetaja oli noor mees. Viimase üle olin muide väga üllatunud, kuna olin siis arvamusel, et vaimulikud on ikka vanad mehed, habemega.

Pauluse kirik mõjus nii, et otsustasid jääda?
Jah, aga mitte kohe. Viie kuu pärast otsustasin ühendust võtta. Enne uurisin internetis ja sain teada, et kirikute ööl kohatud vaimulik on Treffneri gümnaasiumi vilistlane Kristjan Luhamets. Kirjutasin Kristjanile, et tahaks midagi kirikus teha. Saime kokku ja Kristjan selgitas mulle, et kirikus saab palju asju teha. Kutsus mind noorteõhtule. Hakkasingi käima ja leidsin sealt endale uued sõbrad.

Siis tuli ristimine ja konfirmatsioon?
Arvasin, et kõik sõbrad on juba leeris käinud, aga tegelikult jõudsin mina esimesena. Leeritunnid olid väga põnevad. Olin 15aastane, ealt järgmised olid 25aastased ja vanim 75aastane. Mais 2014 mind ristiti ja ka leeritati. Sellest ajast olen jäänud seotuks ja ei kujuta oma elu ette kirikuta. Sain algusest peale aru ja see arusaam on ainult süvenenud, et see on minu vaimne kodu.

Mis sind paelub oma vaimse kodu, luteri kiriku juures?
Ajaloohuvilisena uurin lisaks tänasele alati ka seda, mis on olnud varem, mis on traditsioon. Luterluse juures meeldib mulle, see on määrav, et on olemas tasakaal traditsiooni ja uue vahel. Teatud muudatused on möödapääsmatud, on ka vajalikud ja seda mõistis juba Martin Luther, kes soovis puhastada toonase kiriku ebakohastest elementidest. Ta ei asunud ennekõike uut kirikut looma, vaid vana puhastama. Selline lähenemine – luues uut lähtuda traditsioonist – sobib mulle suurepäraselt.
Kiriku ees seisab jätkuvalt küsimus, kuidas loobuda sellest, mis ei ole kooskõlas pühakirjaga ning algkristliku eluga. Luteri kirikus võlub mind, et on nii traditsioon ja pidevus, aga samal ajal ka vennastekoguduslik rahvakiriklikkus. Preester ei ole nagu Jumala asemik, vaid üks koguduseliikmete hulgast. Seda tõstaks oma kirikust esile ja see mulle tohutult meeldib.

Milline on sinu koguduses tasakaal traditsiooni ja uuenduste vahel?
See on igapäevane väljakutse. Rääkides traditsioonist ja uuenemisest peab esmalt esitama küsimuse, millest me üldse räägime. Ma siiski olen arvamusel, et Pauluse koguduses on tasakaal olemas. Mitmes küsimuses, näiteks liturgias, ollakse paindlikud. Naljaviluks öeldakse meie liturgia kohta, et tegemist on Luhametsa kompotiga – kirikukorras on ühendatud uue ja vana liturgia tunnusjooni. Usutunnistust loeme enne jutlust ja rahusoovi ajal toimub kätlemine. Vahel kannab vaimulik talaari, enamasti siiski albat ja kaasulat. Mulle selline kombineerimine meeldib. Kuni tegemist ei ole õpetuslike küsimustega.

Kogudusse tulid noorteõhtute kaudu, nüüd oled ise noortejuht. Mida noored ootavad kirikust?
Kirikunoored tulevad kristlikust ja mittekristlikust kodust. Pauluse noorte hulgas on mõlemaid, oleme kirikus kokku sulanud. Eks noored oota ja otsi kirikust sedasama, mida eakamad – Jumalat ja kristlikku osadust.
Kiriku noortetöö on hästi tähtis, sest aitab noorel liituda kogudusega. Tean seda omast käest, kui teed kirikusse otsisin. Mõnikord on noorel kirikusse raske tulla, kui seal on ainult vanad inimesed. Noorteõhtud on aga kohaks omaealiste hulgas, kus saad rääkida siiralt ja esitada oma küsimusi, kartmata olla lapsik. Omavanustega koos saad siin aga tundma Jumalat ning näha, kuidas elada oma elu ristiinimesena. Samuti seda, mis on kirjas Piiblis, ja koos arutada, ka vaielda loetu üle. Noori huvitavad väga ka vaimsed küsimused.

Millises seisus on EELKs noortetöö?
See küsimus on minu jaoks väga oluline. Olles kiriku laste- ja noortetöö ühenduse liige ja alates möödunud aastast ka ise oma koguduses noortejuht, olen selle peale palju mõelnud. Olen veendunud, et tegelikult võiks, võib-olla isegi peaks kõigis kogudustes tehtama noortetööd. Või siis lastetööd pühapäevakooli näol. Noori on vähe, aga arvatavasti elab siiski iga koguduse piirkonnas mõni noor või laps.
Ühelt poolt võib seisuga rahul olla, sest mingites kogudustes tehakse väga head tööd, samuti toimuvad edukalt mitmed ülekirikulised noortefestivalid, mida veab EELK. Näiteks JäPe ja Põltsamaal kirikunoorte talvepäevad. Aga arenguruumi kindlasti on. Ka Eesti esimese iseseisvuse ajal arvati, et baptistid teevad noortetöö ära ja luteri kirikul ei ole mõtet üritadagi. Tulemuseks oli, et palju noori läks baptistideks. Siis hakkas ka luteri kirik sellele töölõigule panustama, tajudes, et muidu ei ole enam järelkasvu. Tulemused olid rõõmustavad.

Sihtrühmaks on peaaegu sinuvanused.
Need noored, keda kohtasin ise noorteõhtutel käima hakates, on kogudusest peaaegu kõik kadunud. Olen mõistnud, et see on tüüpiline. Et gümnaasiumi lõpp on piir, kust paljud lahkuvad. Minnakse ülikooli, kihlutakse jne – on muud asjad. Algul olin sellest avastusest ehmunud. Nüüd saan aru, et küsimus on, kuidas inimesi tagasi kutsuda. Kui Kristjani töökoormus õpetajaks saades kasvas, võtsin tema töö noortejuhina üle. Olen kasvanud Kristjani kõrval.

Nimetasid ajaloohuvi. Mis on veel hobiks?
Ajalugu on tõesti mu sügav huvi. Vean sellealast ringi koolis. Olen üldse hästi humanitaarne. Loen palju. Lapseeast alates. Ajaloo ja usuteadusega seotud kirjandust, lemmikperiood on 19. sajandi realism. Olen suur Dostojevski ja Balzaci fänn. Paksud raamatud köidavad ja haaravad kaasa elama. Kuidas inimesed kahtlevad, otsivad ja panevad ennast proovile, sellest kirjutab Dostojevski ületamatult. Näiteks tema raamatus „Vennad Karamazovid“ on kolm venda, kelle iseloomudesse kirjutab kirjanik enda tõekspidamised, usulised veendumused ja kahtlused.

Oled ka Pauluse koguduse nõukogus. Kui suur on koormus koguduses?
Pühapäeval käin kirikus. Tihti ka neljapäeviti Taizé palvustel. Reedeõhtuti on meie noorteõhtud. Veel laulan Pauluse koguduse noorteansamblis ning, jah, olen nõukogu liige. Et juhtorganis oleks esindatud noorte hääl, põhjendas Kristjan minu kandidatuuri üles seades. See vist oli põhjendatud argument, kuna osutusin valituks ja sain päris palju hääli.

Kas õppetööks ikka jagub aega?
Treffneris ma ei ole mingi musterõpilane. Osas ainetes olen väga tugev, teistes aga päris nõrk, aga saan hakkama. Õpin lähtuvalt huvist, olen puhas humanitaar. Ma ei ole kunagi püstitanud eesmärki lõpetada kool medaliga. Olen seadnud sihiks arendada arenguvõimelisi külgi endas ja ennekõike jõuda arusaamisele, mida tahan edasi õppida, kelleks saada.

Saan aru, et sinust võib tulevikus saada vaimulik, et oled otsustanud astuda Tartu ülikooli usuteaduskonda?
Olen valinud ajaloo ja usuteaduse vahel. Ilmselt lähen ikka teoloogiat õppima ja võtan ajaloo kõrvalainena juurde. Kui lähen juba teoloogiat õppima, siis ikka kaalutlusega rakendada saadud teadmisi kirikutöös. See on minu jaoks tähtis, et teooria oleks viidud praktikasse. Võib väga olla, et jõuan kirikuõpetaja ametisse. Mind on alati huvitanud saada osa inimeste elust, nende rõõmudest ja muredest ning vaimuliku ametis on see tagatud.

Kui palju aitas erialavalikus kaasa edukas osalemine vabariiklikul usundiõpetuse olümpiaadil, kus saavutasid esimese koha?
Eks ikka oli huvitav ja suur väljakutse väidelda usuteaduskonna õppejõududega ja samuti oli tore kohtuda religiooni(de)st huvitatud omaealiste noortega. Huvi minna edasi usuteadusse oli juba varem olemas, aga kindlasti olümpiaadilt saadud kogemus toetas seda, kinnitas. Oli väga huvitav.
Liina Raudvassar

Teised temast
„Kristjan Luhamets, Tartu Pauluse koguduse õpetaja:

Robert on tark poiss, elav entsüklopeedia. Tema esinemisjulgus rabas kuulajaid, kui ta kiriku noortepäevadel oma tunnistust andis. Järgmisel kahel aastal täitis ta õhtujuhi rolli. Koguduse noorterühmas võeti Robert kiiresti omaks, sest ees ootasid samuti õpihimulised noored. Koos oli huvitav Piiblit lugeda ja loetu üle arutleda. Oleme paljudest asjadest ühtmoodi aru saanud. Lisaks ühendab mind Robertiga ajaloohuvi.
Möödunud sügisel, kui Robert oli minust täpselt poole noorem – tema 18 ja mina 36 aastat vana –, oli mul hea meel anda talle üle koguduse noortetöö juhtimine. See pole lihtne ülesanne, aga ta saab hästi hakkama. Kogudusega liitus Robert pealtnäha tühjalt kohalt ja väga ootamatult. Aga seda enam on mulle selge, et Jumal ise on ta siia saatnud. Ma ei kahtle, et Ta saadab Robertit ka edaspidi.