Ristiusu kaks suurt A-d

Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.
(Mt 6:14–15)

Andeksandmine on üks ristiusu kesksemaid mõisteid. Ristiusk kui armastuse- ja andestuseusk kutsub oma järgijaid Kristuse eeskujul andestusele ning seob omavahel Jumala-poolse andestuse ja inimestevahelise andestamise. Inimliku andeksandmise eeskuju on Kristuse kaudu teostunud pattude andeksandmine. Inimestevaheline andeksandmine ei ole passiivne leppimine, vaid aktiivne lahtiütlemine kõrvetada saanud egost või pettumusest. Andestus on täielik, kui suudame toimunu unustada, mõtetest ja mälust kustutada.
Tõnu Lehtsaar tõdeb esseekogumikus «Kümme korda ühte jõkke», et andestamise suurus ei ole mitte eksijas ja tema kahetsuses, vaid see on andestaja suuruse, sisemise vabanemise ja tervenemise küsimus. Andestamatus jääb iseendale, andestus teistele.
Kui meil puudub isikliku andekssaamise kogemus ja me ei ole tunnetanud selle suurust, ei oska me ka väärtustada andeksandmist. Andestamine ja andekssaamine on tõkete eraldamine vahetu suhtlemise teel ning üheks selle näiteks jumalateenistuslikus elus on patutunnistus ja armukuulutus jumalateenistuse esimeses osas. 
Andestamise õppimine ja ellurakendamine on kunst, mida õpime iga päev kogu elu. Samas oleme kristlastena heas olukorras, sest meil on Jeesuse Kristuse näol parim eeskuju. Jumala armastuse suurus väljendub just pattude andestamises, mis on läbinisti Tema armastuse ja armu ilming. See, kellega Jumal käitub suurejooneliselt, ei saa omalt poolt olla kitsarinnaline. Kristlastena on meie kohus olla Jumalast lähtuva armastuse edasiandjad. Usutavasti teeme seda igapäevases elus nii-öelda argirutiinina ning kahtlemata pakuvad pere, sõbrad ja lähedased kõige vahetumat võimalust jagada ja võtta vastu armastust.
Sell pühapäeval tähistame isadepäeva. See päev kõneleb väga otseselt tänust ja armastusest, kuid tuletab ka meelde peresuhteis sageli nii olulist andestust. Kahetsusväärselt komplitseerivad isadepäeva pidamist katkised peresuhted, isa puudumine või tema formaalne olemasolu, aga ka hajus kontakt lapse ja vanavanemate vahel.
Üks Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi abiturient arutleb isadepäevale pühendatud mõtiskluses: «Igal lapsel pole isa, ega kõik ei kurda ka. Ehk ei oska inimene puudust tunda sellest, mida pole eales kogenud või näinud. /../ Isa puudumist võib põhjustada tööõnnetus, haigus, aga ka vanemate erimeelsused. Lapse silmis ei õigusta isa puudumist miski. Isa roll on perekonnakorralduses ülimalt oluline.»
Väärtuste poolest mitmekesises maailmas muutub üha haruldasemaks tavapärane peremudel ja see võistleb aina rohkem uute perevormidega. Nagu kinnitab 2006. aastal tehtud leibkondade uuring, kasvab märkimisväärne hulk Eestimaa lapsi ühe vanemaga peres – üksikvanemaga perede osakaal on 16% kõigist lastega perekondadest (kokku 30 000 üksikvanemaga peret) ning lahutatud peredest veidi enam kui pooltes kasvavad lapsed. Kaasaja väärtushinnangud soosivad minimaalseid kohustusi ja maksimaalseid naudinguid, mis väljendub edukultuse, absoluutse sõltumatuse ja kõrge elustandardi idealiseerimises.
Need ideaalid soosivad ennekõike perekondlikult sõltumatuid ning traditsioonilised pereväärtused, mida ka isadepäev toonitab, kipuvad jääma tagaplaanile. Kristlastena on meil oma roll selles, et kristlikud väärtused, mille hulka kuuluvad ka pereväärtused, ei muutuks ajalooliseks reliktiks ning et neil oleks tähtsus ja tähendus ka tulevikus. Küllap on igale haigusele oma retsept ja rohi, kuid on ka mõned «universaalsed ravimid», mis aitavad samaaegselt mitme tõve puhul. Ristiusus on nendeks ravimiteks ennekõike kaks suurt A-d – armastus ja andestus, mis on meie toimimise aluseks ja inspiratsiooniks.
Eesti-Soome kirjanik Aino Kallas on tõdenud oma päevaraamatus, et ta on saanud elust nii rikkaliku osa, et võib endale lubada hea, õilsameelne ja andestav olla. Kui mõtleme oma elule, siis küllap leiame ka meie sellest palju niisugust, mis annaks kibestumise, enesekesksuse ja hoolimatuse asemel põhjust olla tänulik, andestav ja armastav ka neis olukordades, kus meie inimlik olemus jumaliku loomuse üle valitsema kipub.
Palju asju oma elus õpime matkimise kaudu, jäljendagem siis ristiinimestena Kristust armastuses ja andeksandmises ning innustagu meid seejuures Tema kinnitus – õndsad on armulised, sest nemad saavad armu (Mt 5:7). Aamen.

Kristel Engman,
Lääne praostkonna vikaarõpetaja