Rikka mehe õnn

Heljut Kaprali elutee on olnud nagu mosaiik, milles on kuhjaga nii tumedaid kui heledaid värve.

Läinud suve lõpul sõitsin koos Heljut Kapraliga Laiusele tähistama vabadussõja ausamba aastapäeva. Vanahärra pidas vajalikuks üritusel osaleda, kuna tema emapoolsed vanavanemad olid kuulunud Laiuse kogudusse. Vabariigi sünnipäeva eel kohtusime, et rääkida tema elust, mis sai alguse viis aastat pärast Eesti vabariigi sündi.
Heljut Kaprali emaga on seotud lugu, mida mulle on rääkinud Heljuti tütrepoeg Kristjan Luhamets. Nimelt oli Heljuti toona kuueaastane ema aastal 1897 olnud vanaisa Toomaga mustikal. Äkki oli vanaisa last õnnistanud ja öelnud, et talle sünnib poeg, kui Eesti on iseseisev riik. Vaarisa prohveteering täitus ja 19. juunil 1923 sündis Heljut, kes sai oma vanematelt ja vanavanematelt kaasa armastuse Jumala, kodumaa ja meditsiinitarkuste järele.

Valed viisid
Heljut Kapralil on palju jutustada lapsepõlvest Pelgulinnas ja vanavanemate juures Väike-Maarja lähistel Kiltsis, kus ta õppis kolm aastat algkoolis. Siis koliti Tallinna tagasi ja koolitee jätkus Kaarli koguduse koolis, mis kuu aja pärast muudeti riiklikuks inglise kolledžiks.
See oli huvitav aeg, sest koolis töötas Inglismaalt kaks õpetajat. Lauluõpetaja Gustav Ernesaks aga meelitas poisi konservatooriumi õppima, sest kooli orkestrisse oli vaja flöödimängijat. Käis sõda, kui Heljut Kapral aastal 1942 kolledži lõpetas. Flöödimäng sai aga Heljuti elus saatuslikuks. Saksa okupatsiooni ajal mängis ta sõjaväeorkestris, aga ju siis olid valed viisid, muheleb ta kõneldes.
Sügisest 1944 sai ta pisut õppida Taaralinnas arstiteadust, kuni järgmise aasta juunis tuldi öösel talle järele. «Püssimehed saatsid kenasti, et midagi ei juhtuks. Tartus kongide muuseumis on minu jalajäljed. Olime trepialuses kongis kolmekesi kolm päeva, aga süüa ei antud. Vett anti paar korda päevas konservikarbiga. Hiljem viidi Patareisse,» meenutab Heljut. Vales orkestris mängimise tõttu mõistis kohus talle kümme pluss viis aastat.

Hästi varjatud
Rääkida oleks palju. Metsatöölaagrist, ehituslaagrist, eriti aga meditsiinipraktikast Norilskis laagrite keskhaiglas. See oli suur haigla, kus Heljut Kapral puutus kokku paljude suurte tegelastega, professoritega, kellele saadeti meditsiiniraamatuid. Ta töötas need läbi ja sai nende kõrval karmist elukoolist kaasa opereerimisoskuse. Kui ta vabanenult uuesti ülikooli läks, teadis ta rohkemgi kui professor kateedris.
Kristlikust perest pärit Heljutile oli suurpäev, kui ta leidis kodust saadetud pakist Piibli. See oli hästi peidetud ja jäänud avastamata. Siis sai pühapäeviti pühakirja lugeda, kuulama kogunes 10–15 inimest. Vabariigi sünnipäeval istuti väikestes gruppides, räägiti oma elust, valgest laevast ja unistati vabadusest. Vanahärra ütleb, et nii laagriaastatel kui järgnenud kümnenditel säilis temas usk, et võõra võimu aeg kord lõpeb. Seda oli kinnitanud Johannes Matvei ehk prohvet Kaarep, kellega ta jagas ühte kongi.
Eriliselt meeldejääv on olnud jõuluõhtu Arhangelskis, kui üks mees oli vattkuue all selja peal toonud metsast kuusekese. See seoti nari külge, juhtumisi oli kellelgi Patarei vangla ajast alles jäänud küünlake. Üks Peipsi äärest pärit kooliõpetaja ütles jutluse. Parasjagu lauldi «Püha ööd», kui korravalvur sisse astus. Laul ei lakanud ning esmalt ärritunud mees võttis mütsi peast, istus narinurgale ja kuulas. Kuulas ka lõpupalve ja läks vaikselt minema.

Unistused said tõeks
Pärast üheksat laagriaastat saabus õigus koju minna ja Heljut sai jätkata stuudiumi. Kuigi otsiti põhjust teda ülikoolist välja visata, öelnud arstiteaduskonna dekaan professor Artur Linkberg, et see on võimatu, sest tudengil on kõik viied. Ikkagi määrati komisjon, kes pidi tema saatuse üle otsustama. Aga just siis, kui aeg kätte jõudis, hakkasid polkovnikul hirmsad valud ja professor pidi teda opereerima. Kogu lugu unustati.
Heljut ütleb, et tema elus on olnud palju õnnistust. Metsatööl sattus tema paarimeheks elukutseline metsatööline. Ja üldse, tänu (!) sellele, et ta vangis oli, pidi ta pärast ülikooli lõpetamist valima elu- ja töökohaks Tapa. Seal oli aga tööl eriline kõrvaarst Vaike Tammeste, kellest sai Heljuti elu suur armastus ja laste ema. Uhkusega pilte näidates ütleb Heljut, et tal on kolm tütart, 12 lapselast ja 5 lapselapselast.
Elus palju kogenuna ütleb endine arst: «Soovin kõigile tarkust elada, et elu oleks rõõmus ja viljakas. Kurbus ja virisemine põhjustavad haigusi, aga hea meeleolu pikendab eluiga.» Ja veel: «Mul on põhjust olla rõõmus. Olen kõik andestanud. Mitte ühte asja oma elust ei raatsi ma välja jätta.»
Ajaks, kui Heljut 78 aasta vanuselt Tallinna tervishoiuvalitsuse peaspetsialisti kohalt pensionile jäi, oli tal tööaastaid ametlikult 72! Laagriaastad läksid ju kirja kolmekordselt. Endiselt loeb ta meditsiiniajakirju, mida käib raamatukogust laenutamas, ja Postimeest. «Loen surmakuulutusi. Vanu inimesi diskrimineeritakse, puha noored on kirja pandud,» naerab suvel 93. sünnipäeva tähistav vanavanaisa.
Rita Puidet