Riigikogu ei ole läbilõige ühiskonnast

Riigikogu võiks olla läbilõige ühiskonnast selles mõttes, et rahvaesindajad esindaksid rahvast nii, et igale ühiskonnas olevale grupile leiduks oma(d) esindaja(d) ning need omakorda võiksid samastuda just mainitud gruppidega nii elukutse, sissetuleku kui muude näitajate poolest. Nii võiks naisi ja mehi, rikkaid, vähem rikkaid ja vaeseid olla riigikogus samas vahekorras, nagu neid on ühiskonnas laiemalt.
Aga päris nii ei ole. Pole vahet, millisest erakonnast riigikogulane on – kas IRList või SDEst, Reformierakonnast või Keskerakonnast –, nad kõik saavad neljakordset keskmist palka ning on sissetulekutelt automaatselt Eesti ühiskonna kõrgeimalt tasustatud paari protsendi seas.
Isegi siis, kui rahvasaadik on varasemal tööl teeninud näiteks keskmist palka, kaotab ta vaid mõne kuu möödudes selle taju ja tunnetuse, mis tal varasemas elus oli. Ta samastub peagi seltskonnaga, mida politoloogilises kirjanduses nimetatakse «poliitiliseks klassiks» ning mis moodustab ühiskonna koorekihi nii sissetulekult, eluviisidelt ja harjumustelt kui ka staatu­selt (näiteks on nad kõik oodatud esitlema end presidendi ees rahvale vabariigi aastapäeva puhusel vastuvõtul, selline au saab tavakodanikele osaks harva, ent riigikogulastele regulaarselt).
Kui rohkem kui poolte palgast elatuvate inimeste palk on alla keskmise ning viiendik kõigist palgasaajatest saab 500 eurot või alla selle, siis on lõhe valijaskonna enamuse ja riigikogulaste palga ja elukvaliteedi vahel väga suur. Selline palgalõhe on paratamatult üks põhjustest, miks poliitikud võõranduvad rahvast ja rahvas riigikogulastest. Palgalõhet vähendamata on raske vähendada ka võõrandumist.
Riigikogu ei ole läbilõige ühiskonnast ka ideoloogilistelt hoia­kutelt. Käesoleval aastal toimunud kooseluseaduse avalik debatt näitas, et riigikogulased on oluliselt liberaalsemate ja euroopa- või läänemeelsemate hoia­kutega kui tavakodanikud meie ühiskonnas. Mõneti pole selles ka midagi erilist, kuna ka näiteks ülikoolid kalduvad olema ühiskondliku keskmisega võrreldes liberaalsemad ja sallivamad.
Ent kooseluseaduse debatis jäid poliitilised jõud kahte enam-vähem võrdsesse leeri – ühes äärmuses olid sotsiaaldemokraadid, kelle seas ei olnud kedagi, kes oleks hääletanud vastu, ning teises äärmuses IRL, kelle seas polnud kedagi, kes oleks hääletanud poolt. Nii seaduseelnõu algatamisel kui vastuvõtmisel (40 häält 38 vastu) oli pooldajaid vaid mõni rohkem kui vastaseid. Ühiskonnas samasugust võrdset vastasseisu ei ole. Ühiskonnas domineerib üks seisukoht endiselt teise üle.
On tõsi, et riigikogus võib leida inimesi erinevatelt elualadelt. On sportlasi, ajakirjanikke ja haritlasi. Selles mõttes paistab parlament välja küll justkui miniversioon ühiskonnast. Ent kui rahvasaadikutest sportlastest kolm on olümpiamedalistid, siis tähendab see, et riigikogus ei ole mitte tavaline või keskmine sportlane, vaid sportlaste absoluutne tipp. Kaks riigikogulasest akadeemikut ei ole läbilõige teadlaskonnast, samamoodi nagu ei esinda üksikud endised tippajakirjanikud läbilõiget ajakirjanikest.
Ent kas riigikogu saaks olla läbilõige ühiskonnast? Absoluutselt miniversiooni ühiskondlikust koosseisust ja 100%list peegeldust ühiskonnaliikmete reaalsest palgast ei saagi saavutada. Isegi kui õnnestuks ühes mõõtmes (näiteks meeste ja naiste vahekorras) luua enam-vähem tõetruud peegeldust (50% ja 50%), oleks kohe palju teisi näitajaid (näiteks kõrgema haridusega inimeste või maal elavate inimeste osakaal), kus peegelpilt ei ole ikkagi ühiskonna mustriga kooskõlas.
Samamoodi ei anna tegelikult lõpuni ühtlustada ka riigikogulase palka ühiskonnas saadavate palkadega. Ühiskonnas on ju nii neid, kes saavad kuue- või kaheksakordset keskmist, kui ka neid, kellele makstakse miinimumpalka. Me ei kujutaks ette, et riigikogulaste endi keskel võiks olla 12kordset palgalõhet. Riigikogulased joonduvad oma palga poolest kõik üsna ühele tasemele ning selle erinevust keskmise palga suhtes saab vähendada küll. Kui riigikogulased midagi sellist ette võtaks, siis rahvas nen­dega küll ei pahandaks.
Ent ma ei ole kindel selles, kas rahvas ise tahakski valida riigikokku tavalisi inimesi erinevatelt elualadelt. Ega parteide juhtkonnad ju ei sunni rahvast valima kuulsaid, teenekaid ja tuntuid, vähemalt osalt valivad inimesed neid ikka ise ka. Kui aga rahvas tavalisi inimesi parlamenti ei tahagi, siis vähemalt selles mõõtmes on olukord, kus riigikogu ei ole läbilõige ühiskonnast, täitsa demokraatlik rahva tahe.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist