Riigikaitsest ja kirikust

Aeg-ajalt on hea elu tähtsaid teemasid – ka vaimulikke – läbi mõelda, kasutades erinevaid sõnastusi või võrdlusi. Aastakümnepikkune kaplanitöö on mind asetanud koguduseõpetaja argipäevast pisut kaugemale ja võimaldanud jälgida kirikuelu teise nurga alt. Jagan paastuaja alguses siin mõnda värsket võrdlust, mille olen saanud viimasel aastal Kaitseliidu uues ametis.

Sisseelamine Kaitseliidu argipäeva on andnud mulle äratundmisrõõmu: Kaitseliidu jõud rajaneb vabatahtlikel – nagu ka kogudusetöö. Väärtused – missiooniteadlikkus, usaldus, avatus, kogukondlikkus, jätkusuutlikkus – võiksid olla samahästi ka kiriku omad.

Kaitseliit on suure liikmeskonnaga ja kogu Eestit katva võrgustikuga organisatsioon. Liikmete arvult jäädakse küll alla Eesti kolmele suuremale kirikule, kuid viimase 10 aastaga on Kaitseliidu (sh Naiskodukaitse, Noored Kotkad, Kodutütred) liikmete arv kasvanud 22 tuhandelt 30 tuhandeni. Paar aastat tagasi kasv pidurdus, sest nimekirjast arvati välja passiivseid liikmeid ja liitujaid-lahkujaid oli enam-vähem sama palju. Eelmisel aastal sai Venemaa algatatud sõja tõttu Kaitseliiduga liitumine uue hoo – liikmeskond kasvas peaaegu 4000 võrra.

EELKs pole veel kõiki numbreid kokku loetud ega ole näha, kuidas on sõda mõjutanud kiriku liikmeskonda. Inimeste passiivsusel võib olla väga erinevaid põhjusi. Kirik ei saa ega tohigi eemale jäänuid kergekäeliselt välja arvata. Oluline on otsida ja hoida kontakti, jagada infot. Rasked ajad juhivad eemale jäänud ja uusi inimesi usu ja kiriku juurde ning nad võiksid leida eest avatud uksed ja südamed.

Meie kirikus läheb palju auru vaidlemisele liturgiakorra üle. Ootan siiralt, millal algab sama kirglik arutelu laste- ja noortetöö, pühapäevakooli ja leeri õppekava teemal. Olen veendunud, et see avardaks ja lähendaks ka arusaamisi jumalateenistuse küsimustes. Laste, noorte ja õpetamisega seotud teemad on kasvava kiriku teemad.

Kaitseliidu olemust avab ilmekalt mõiste ülekate, täpsemalt ülekatte puudumine. Kaitseväe õppusel saadetakse alati kutseid välja natuke rohkem kui inimesi vaja ehk ülekattega. Kõik kutse saanud ei pruugi haiguse, töö tõttu või muul põhjusel tulla. Ülekate tagab, et üksuse saab ikkagi komplekteerida. Kaitseliidu üksustes ei ole ülekatet – igal liikmel on oma koht ja ülesanne. Kui ta õppuselt puudub, jääb tema koht tühjaks. Iga inimene on vajalik ja väärtuslik.

Kuidas on kirikus? Jumalateenistuse puhul võib rääkida ülekattest. Iga koguduseliige on oodatud pühapäeval kodukirikusse. Tegelikult pole kirikutes kõigi jaoks korraga kohti. Ja reaalsus on pigem see, et paljud pingid on pühapäeval tühjad. Ometi ei takista see jumalateenistuse toimumist, liturgiat võib pidada ka kahele või ühele kirikulisele.

On õige ja hea, et jumalateenistust saab pidada ka sellise miinimumiga. Samas on mõistlik koguduses läbi mõelda, kas iga kristlane teab, mida ta peaks tegema või kuidas saaks aidata. Ka kirikus ei ole ülekatet – iga kristlane on väärtuslik ja iga koguduseliige võiks tunda, et tal on ülesanne ja temaga arvestatakse.

Jõustruktuurides tegeldakse kindlate juhiste ja tabelitega, et protseduurid oleks võimalikult ühtsed ja paigas. Kuid Kaitseliidu tugevuseks loetakse just paindlikkust, oskust improviseerida ja tegutseda n-ö kastist välja. Nii suudetakse ka vähema jõuga üllatada vastast, lõhkuda tema plaane ja võitlusvõimet.

Viimasel ajal on kirikus taas vaieldud õpetuse ja selle järgimise teemal. Ma ei vaidlusta EELK õpetust, küll aga imestan vahel jäikuse üle, millega doktriine rakendatakse. Vaevalisem, aga ka tõhusam võiks olla ära tunda erinevaid olukordi, märgata erandeid ja olla paindlik. Vaenlast kaugelt märgates ei pea kohe paugutama. Läbimõeldud paindlik taktika, omade kokku hoidmine, jätkusuutlik tegevus võib anda parema tulemuse. Oluline on hoida kinni põhiülesandest ja missioonist. Nii riigikaitses kui ka kirikuelus.

 

 

 

 

 

Peeter Paenurm,

Kaitseliidu peakaplan