Richard Palmi juured on tugevalt Viru maakamaras

Virumaa mees, elupõline Ilumäe koguduse liige Richard Palm, kes möödunud reedel tähistas oma 101. sünnipäeva, on sama vana kui Eesti Rahva Muuseum Tartus.
Võrdlus tuli meelde, kui Kadrina õpetaja Meelis-Lauri Eriksoniga Palmse mõisasüdame läheduses teelt vasakule keerasime. Siht oli jõuda Ilumäe kabeli aastapäevale. Möödaminnes soovis vaimulik teha visiidi vanahärrale, kellel teened koguduse juhatuse esimehena Ilumäe koguduse ja kabeli ees.
Vanahärra, kelle leiame tagatoast voodist, käepigistus on tugev ja silmavaade selge. Pakkudes meile istet, ütleb, et ise jääks parem lamama. «Pane või müts pähe, päike paistab na heledalt,» teeb ta nalja. Kardina on ta käskinud akna eest ära tõmmata, et kallist vaadet ka voodist nautima pääseks.
«Ei ole mul siit suuri käimisi olnud,» märgib ta. «Aga soovinud oled küll, ja kui veel jalad all, küllap teeksid nüüdki sõitusid,» sekkub isa peaalust kohendama tulnud tütar Eha. Käelöök tõrjub tütre oletuse: ah mis see ringileekimine annab! Uhke asi, kui saad elada pika elu samas paigas. Richard Palm ei jõua kodukandi erilisust ära kiita. «Ilus on siin,» kordab ta mantrana.
Sajandi jagu aastaid seljataha jätnud mehel kipuvad  üksikfaktid pisut sassi minema. Tõde õgvendavalt sekkub oma mehe juttu Elfriede Palm (96), kes abikaasa sõnul on veel «noor inimene».
Ta jutustab, et lapsepõlvekodu jääb kilomeetrike eemale. Aidamehest isa ja toatüdrukust ema lapsena möödusid esimesed aastad 1820ndatel ehitatud valitsejamajas. Vabadussõjast on toona koolipinki jõudnud Richardil elavad mälestused. Maareform andis vanematele võimaluse elukorra sisseseadmiseks väljamõõdetud vabadikutalus, kuhu Richard Palm hiljem oma pere lõi.
Tervis on läbi elu hea olnud. Seda on toetanud karske eluviis. «Isa suust ei ole meie ühtegi halba sõna kuulnud. Mitte ühtegi. Seda headust on ta suutnud ka meisse, oma kolmesse lapsesse, süstida,» räägib tütar. Poeg Riho, kes vanematele toeks Tallinnast siia elama jäänud, rõhutab isa töökust.
Ilumäe kabeli teema paneb vanahärra härduma. «Mina olin seal ju esimene leeripoiss. Meid oli vast nii viiskümmend, vaevu mahtusime ära,» on ta uhke. Richard Palm muutub mõtlikuks: «Jah, eks siin ole igasugu olnud. Ikke. Ei tohtinud ju kirikust kõva häälega rääkida.» Õpetaja Eriksoni ülevaatest kiriku juures toimuvast on Richard Palmil hea meel: «Kui ma ükskord lähen, siis on seal kõik korras.»
Teisest kambrist kandub hõrk kohviaroom. «Vahetevahel ikka joon, aga see on rohkem kombe pärast,» lükkab Richard Palm tagasi kutse kohvilauda. Suhtlemine oli väsitav, nüüd on aeg puhata.
Liina Raudvassar