Retoorika-sõjast sisulise aruteluni

Arvan, et täna
usundiõpetuse üle toimuv debatt on suures osas muutunud väärtuspõhiseks
propagandasõjaks. Usundiõpetusele hariduses suuremat kaalu soovivad inimesed
väidavad, et see ei ole kristluse-keskne ega mõjuta lapse otsustusi.
Usundiõpetuse arvustajad on teinud lihtsalt valesid järeldusi. Näiteks

Arvan, et täna usundiõpetuse üle toimuv
debatt on suures osas muutunud väärtuspõhiseks propagandasõjaks.
Usundiõpetusele hariduses suuremat kaalu soovivad inimesed väidavad, et see ei
ole kristluse-keskne ega mõjuta lapse otsustusi. Usundiõpetuse arvustajad on
teinud lihtsalt valesid järeldusi. Näiteks religiooniõpetuse ainekavast, kus
öeldakse, et esimeses kooliastmes (soovitavalt 8aastastele lastele) õpetatakse
muu hulgas loomislugusid, piiblilugusid, kristlikke pühasid ja ka «usu mõju
inimese elule».

Eelmisel neljapäeval telesaates «Unetus»
toimunud arutelus esindas usundiõpetusse skeptilisemalt suhtuvaid ringkondi
peaaegu ainuisikuliselt Robert Lepikson ning vastaspoolt Pille Valk, kirikute
esindajad, usuõpetuse kogemusega õpilased ja õpetajad. Arutelu käigus võis
kuulda, et kirikud ja kristlased loodavad usundiõpetuse tunnist lisaks
teadmistele ka muutust ühiskondlikes väärtustes, mõju laste väärtushinnangute
kujunemisele, kaitset ateismi eest (sellise mõtte ütles telesaates EEKBLi
president Joosep Tammo), usulist käsitlust sellest, «kust inimene tuleb ja kuhu
läheb», tutvumist absoluutsete väärtussüsteemidega tänapäeva relatiivses
ühiskonnas. Kokkuvõtvalt öeldes loodetakse vastukaalu nendele väärtustele, mida
õpetab lastele kaasaegne liberaalne-sekulaarne haridussüsteem ja ühiskond.

Kui ma kohvilauas kristlastega vestlen,
siis nii me enamasti mõtlemegi. Isegi kui usundiõpetuse ainekava eesmärgiks on
informatiivne ja vaid vajadusest (st Eesti ajaloost ja kultuurist) tulenev
keskendumine peamiselt kristlusele, on idee maailmareligioonide lõikes
neutraalsest usundiõpetusest kristlaste seas vägagi ebapopulaarne. Seetõttu
tekib küsimus, kas usundiõpetuse arvustajad on kõigest valesti aru saanud?

Ainekava ju tõesti ei lähtu
maailmareligioonidest, kuigi lühiülevaade antakse ka nendest. Ning kui sellist
ainet läbiks ühe protsendi asemel 50% Eestimaa lastest, siis võib arvata, et
koos sellega muutuksid Eesti ühiskonnas ka arusaamad väärtustest ning kiriku ja
kristluse  rollist inimelus ja
ühiskonnas. Usukauged või usuvaenulikud inimesed ei soovi seda ei ühiskonnas
ega ka oma lastele. Usklikud aga soovivad seda nii oma lastele kui ühiskonnale
ning teinekord ka usuleigete vanemate lastele.

Väited nagu «kust me võtame pädevaid
õpetajaid» või «aine ei mahu õppekavasse» juhivad seejuures sisulistest
küsimustest vaid eemale. Teoloogia-hariduseta ja usukaugetele inimestele ei
pruugi õpetajad kunagi «pädevaks» saada ning mis on ikkagi reaalseks
probleemiks, kui ajalootunni raames võib nii õppekoormuse mahtu suurendada kui
ka anda teadmisi religioonidest? Paistab, et rohkem pinget põhjustab fakt, kui
usundiõpetust õpetab koolis usklik inimene, mitte niivõrd see, mida ta õpetab.

«Unetuse» saates torkas silma, et
emotsionaalsed veendumused olid inimestel hästi paigas, kuid usundiõpetuse
põhiküsimustes oli segadus suur. Nii oli saatejuhtidel väga raske sõnastada
saate lõpuküsimust, kuna osalejatel polnud selge: kas Eestis üldse plaanitakse
kohustuslikku usundiõpetust või on tegemist kuidagi uuel moel vabatahtliku
usundiõpetusega; on probleem selles, kas usundiõpetus peaks olema eraldiseisev
aine (nagu ta praegu on?) või peaks seda õpetatama ajaloolaste poolt ja
laiendatud ajaloo tunnis (ehk kaotama usundiõpetuse kui eraldiseisva aine); kas
internetis kõigile tutvumiseks olev usundiõpetuse programm on õpetajale
soovituslikuks abimaterjaliks, üheks võimalikest usundiõpetuse programmi
variantidest või lõpetamata tööversioon?

Enne seda, kui koolisüsteemis toimuvad
usundiõpetusega seoses mingid muutused, on vajalik saavutada küllaltki
laiapõhjaline avalik konsensus tehtavate muudatuste osas. Sealhulgas jõuda
retoorika-sõjast sisulise aruteluni.

Alar Kilp