Religioonidevahelist silda kannab kirjandus

Tartu ülikooli usuteaduskonnas sel sügissemestril külalislektorina üles astuval Stefan Schreineril on aastakümnete pikkune kogemus erinevate religioonide vaheliste suhete uurimises.

Intervjuu käigus saime teada, mis toob teda üha tagasi Tartusse ja kuidas on üksteise kirjandust mõjutanud judaism, kristlus ja islam.

Olete Tartus varemgi külalislektorina üles astunud. Mis Teid siia linna üha uuesti tagasi toob?
Esmakordselt lugesin Tartu ülikoolis 15 aastat tagasi ja linn on sellest ajast saati tugevalt muutunud. Ilus linn on ta alati olnud, eriti kuldsel sügisel. Viimati külastasin Tartut kevadel. Õpetamiskogemus siin on alati huvitav. Kuna Tübingen ja Tartu on partnerülikoolid, siis toimub nii üliõpilaste kui lektorite vahetus. Mitmed Tartu ülikooli usuteaduskonna tudengid õpivad selle kaudu Tübingenis ning mulgi on aeg-ajalt partnersuhte raames võimalus Tartus õpetada, kuigi tiheda graafiku tõttu kahjuks alati lühikese ajaperioodi vältel.

Kuidas võrdleksite Tartu ja Tübingeni üliõpilasi?
Tübingeni üliõpilaskond on äärmiselt rahvusvaheline – 50% üliõpilastest pärineb väljastpoolt Saksamaad. Tartu ülikool on väiksem, siin on enamik üliõpilastest kohalikud, seega on üliõpilased ja tekkivad diskussioonid juba erinevad.
Mis mulle Tartu ülikooli juures meeldib, on üliõpilaste lõpmatu huvi ainete vastu. Olen tihti meeldivalt üllatunud, kui palju tudengeid loengutest osa võtab, eriti kui võtta arvesse, et loen aineid õpilaste jaoks võõrkeeles, mida nad peavad 2–4 tundi järjest kuulama. Samuti on Tartus märgatav selgem perspektiivitunne ja motiveeritus: õpitakse, et midagi aine kohta teada saada, et end arendada. See on väga oluline.

Ühe Teie seekordse loengu teema oli «Juutide, kristlaste ja muslimite vaheline poleemiline ja apoloogiline kirjandus». Kuidas on need kolm nn raamatureligiooni üksteist ja üksteise kirjandust mõjutanud?
Mida ma oma loengutes olen üritanud teha, on mitte anda niivõrd ajaloolist ülevaadet kogu eksisteerivast kirjandusest, vaid pigem tuua välja tähtsamad punktid, mis on jäänud (ja jäävad) vaidlusteemadeks juutide, kristlaste ja muslimite vahel sajandite vältel.
Judaism ja kristlus on algusest peale teineteisele nii geograafiliselt kui mõttelooliselt väga lähedal olnud, sest esimesed kristlased olid varem juudid. Seega nende vahel eksisteerib teatav loomulik vastastikune seos ja islam omakorda ühines tulekuga sellesse seosesse.
Kõik kolm religiooni väidavad, et usuvad samasse Jumalasse ja näevad end sama traditsiooni osana – see on ilmutuse traditsioon ja selle ajalugu. See tähendab, et oma algusest peale on need kolm religiooni elanud mitte ainult külg külje kõrval, vaid ka vastastikuses seoses. Oluline on ka mõista, et kuigi nad olid üksteisele lähedal, on nad alati olnud väga erinevad. Siit ilmneb huvitav fenomen: mida lähedasem omavaheline suhe, seda suurem vajadus tõmmata vahele eristusjoon, et end teisest eraldada. Sellest saigi alguse poleemiline ja apologeetiline kirjandus, vajadusest oma vaatepunkt välja tuua teisest eristamise kaudu.

Seega ka vastav kirjandus pole mitte nii väga näide religioonidevahelisest dialoogist?
Just, pigem on tegemist dialoogiga iseendaga, mis vajab välist eristujat, et sellele vastanduda. See annabki sellele kirjandusele väärtuse, sest näitab, kuidas on muutunud nende religioonide endamõistmine teise kõrval.
Pikka aega keskendus religioonilugu kolme religiooni vaheliste sarnasuste otsimisele, et näha kõigi ühiseid mõjutajaid, kuid nüüdseks on pilt õnneks muutunud, sest taoline lähenemine ei aita seletada nende religioonide endi identiteeti. Enne tulekski seetõttu otsida religioonide erinevusi ja alles siis nende ühiseid jooni.
Näiteks Aabrahami kujul on hea näide isikust, keda nii juudid, kristlased kui muslimid peavad oma esiisaks. Paulus nimetab Aabrahami kõikide (usklike) isaks, juudid nimetavad teda esiisaks ja muslimite jaoks on ta esimene muslim. Kui vaadata tema isikut kõigis kolmes religioonis, on tegu erinevate omadustega isikuga, samas esineb ta igas pühakirjas võrdselt eeskujuna. Seega on ta näide nii kolme religiooni erinevusest kui sarnasusest.

Tänapäeval näeme olukorda, kus ida ja lääs polariseeruvalt teineteisele vastanduvad. Millist rolli mängivad siin need kolm religiooni ja kas see on näide nendevahelisest dialoogist või pigem selle puudumisest?
Nii üht kui teist. Esiteks tuleb rõhutada, et praegu maailmas toimuv on miski, mida aastakümneid ei osatud ette näha – religioonist on saanud taas vägagi päevakajaline teema. See on ootamatu, sest Prantsuse revolutsioonist alates tekkis Euroopas arusaam, et religioon kaotab järk-järgult oma rolli ja jõuab lõpuks väljasuremiseni.
Praeguseks tundub, et on hakanud toimuma pigem vastupidine tendents. Teadlased, kes varem veendunult uskusid maailma arengusse areligioossuse poole, on kõik järgemööda hakanud religiooni suurenevast rollist kirjutama. Üks suuri põhjusi selleks ongi ida- ja läänemaailma vahel kasvav pinge.
Religiooni taaselustumine sai alguse 60ndate lõpul ja 70ndate alguses just islamimaailmas, kui toimus Iraani revolutsioon, mis lõppes poliitilise islami tekkega. Religiooni politiseerumine sai hoogu juurde Nõukogude Liidu lagunemisega. Lääs, kes USAga eesotsas vastandas end pikalt kommunistlikule ideoloogiale, leidis uue vaenlase endiste liidumaade idamaistes partnerites.
USA presidendi kasutatud väljend «kurjuse telg» jäi samaks, kuid selle objekt liikus koos lahesõjaga otsustavalt idamaade suunas ning peale viimase kommunistliku riigi Põhja-Korea hakkas see väljend viitama kõige tugevamatele islamimaadele Iraanile ja Iraagile. Seega läänemaailma silmis on islamimaailm võtnud üle vastandi märgi.

Kas selle põhjuseks oli religioon või oli religioon vaid ettekäändeks?
Religioon muudeti selles olukorraks instrumendiks. Seda väga lihtsal põhjusel: religioossele argumendile ei saa religioonivälise loogikaga vastata ja sellega on võimatu kompromissi leida. Kui midagi religiooni nime all defineerida, pole sellele väljaspool seda sfääri võimalik vastust leida.
Mida võime eelnevalt mainitud apologeetilisest kirjandusest ka leida, on et poliitfilosoofia defineerib end samuti läbi vastandamise, sest see on vajalik enese defineerimiseks. Tänapäeval on paljude fundamentalistlike muslimite jaoks, kes poliitilist islamit esindavad, «läänest» saanud vastase stereotüüp.
Just selline olukord nõuab religioonidevahelist dialoogi. Nii lääs kui ida seostavad end praegu konkreetse religiooniga (vastavalt kristlus ja islam), kuid samas on seda religiooni ajalooliselt mõjutanud ka too religioon, millele end praegu vastandatakse. Selmet seda positiivse edasiviiva jõuna võtta, on teiste religioonide olemasollu suhtutud negatiivselt. Religioosset keelt, mis on üha rohkem ka poliitikasse jõudnud, kasutatakse vaid enda eristamiseks teisest. Aitaks vaid tõsine, aus ja lugupidav dialoog.

Mida võime õppida varem toimunud dialoogist?
Minevikus on toimunud nii pealesurutud kui loomulikke dialooge. Õppida on meil viimastest. Eriliselt huvitavat rolli on minevikus mänginud sel teemal Ida-Euroopa. 16.–17. sajandil nimelt leidis suurepärane näide religioonidevahelisest dialoogist aset Leedu suurvürstiriigi alal. Et Leedu oli viimane riik, mis Euroopas ristiusustati (14. saj), olid seal juba pikalt enne arenenud nii muslimite kui juutide kogukonnad.
Kuna ka valitsevad vürstid olid erinevate religioonide suhtes tolerantsemad kui ümbritsevad maad, saabus sinna palju põgenikke. See tekitas suurvürstiriigi aladel nii religioosse kui kultuurilise mitmekesisuse, mille käigus toimus ka juutide, kristlaste ja muslimite vahelisi ausaid ja huvitavaid mõttevahetusi.
See ajajärk ja sellest pärinev kirjandus on paljuski veel uurimata, seepärast on seal peidus religioonidevahelise dialoogi jaoks väärtuslik raamatukogu. Juba praeguseks on leitud käsikirju, kus näiteks vanas valgevene keeles on arutatud kristluse üle muslimi perspektiivist, põnevust lisab ka asjaolu, et nii mõnedki neist tekstidest on araabia või heebrea tähestikus kirja pandud.
Selles kirjanduses võib olla nii mõnigi vastus küsimusele, kuidas religioonidevahelist dialoogi edukalt läbi viia. Usun, et tulevikus on, just suuresti tänu neile tekstidele, meil palju parem ülevaade, kuidas religioonid omavahel suhelda võiksid.
Diana Tomingas

Stefan Schreiner
Tübingeni ülikooli võrdleva religiooniteaduse ja judaistika professor
Islamiteoloogia osakonna üks rajajatest
Külalislektor Tartu ülikooli usuteaduskonnas 2013. a sügissemestril