Reformierakond otsib koalitsioonipartnereid

Valimised läksid uuringufirmade Turu-uuringud ja Kantar Emor küsitlustulemuste kohaselt, ent teisiti, kui ennustas uuringufirma Norstat, milles EKRE näitajad olid regulaarselt kõrgemad ning Eesti 200 ja Reformierakonna omad pisut madalamad kui kahe esimese uuringufirma andmetes. Kui Norstati põhjal oleks mõni nädal enne valimisi võinud arvestada ka EKRE-Keskerakonna-Isamaa koalitsiooniga ning veel märtsi alguses oli Postimehes uudis, et EKRE läks Reformierakonnast mööda, siis tänavused riigikogu valimised võitis seniolematu ülekaaluga Reformierakond, edestades rohkem kui poole võrra paremuselt teist erakonda.

Et EKRE-l puudub valitsuskoalitsiooni pääsemise variant (koos Keskerakonna ja Isamaaga on riigikogus 41 kohta, ülejäänud on koalitsiooni EKREga välistanud) ning ülejäänud neli erakonda ilma Reformierakonnata ka koalitsiooni hääli kokku ei saa (47), on võimalikud koalitsioonid ainult Reformierakonnaga. 

Reformierakonnal on võimalik moodustada kaks kahe partei koalitsiooni (Keskerakonnaga koos on 53 kohta; Eesti 200-ga 51 kohta), jätkata uuendatud kujul praeguse valitsuskoalitsiooniga (54 kohta), moodustada laiapindsemaid kolme partei koalitsioone Eesti 200 ja SDEga (60 kohta) või Eesti 200 ja Isamaaga (59 kohta).

Kuna eelmiste valimiste tulemustega võrreldes suurim valimiste tõusja oli Eesti 200 (kes seetõttu kõige selgemalt esindab rahva uut ootust) ning suurim langeja Keskerakond (kes kaotas 10 kohta), siis on olulisi argumente Reformierakonna, Eesti 200 ja SDE kasuks (kuna ilma SDEta oleks 51 kohta riigikogus kriitiliselt vähe, eriti kuna Eesti 200 on uus erakond ning selle liikmed ei pruugi alguses toimida niivõrd ühtse tervikuna kui näiteks sotsid – või isamaalased –, kes on pea kõik pikaaegsed parlamendipoliitikud). 

Igal võimalikul partneril on Reformierakonna vaatest omad plussid ja miinused. Isamaa aga oli ainus erakond, kes sel korral lubas viia põhiseadusesse traditsioonilise määratluse abielust, tsiteeris programmis paavsti, lubas vastu „seista perevaenuliku propaganda levikule“, „ennetada kliimapopulismi“, kaitsta  „last agressiivse seksuaalpropaganda ja sooärevuse eest“. Isamaa erineb kõigist ülejäänud koalitsioonikõneluste sõelale jäänud erakondadest ka selle poolest, et käsitleb rõhutatult religiooni olulisust relativistlikuks muutunud maailmas ja samas ei käsitle programmis eraldi teemana vaimset tervist, viha- ja vaenukõne karmimat keelustamist ega ka kliimaseadust. 

Keskerakond ei valinud perepoliitika osas pooli, ent Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 võtaksid seadustada abieluvõrdsuse ja tõenäoliselt ka abistatud enesetapu. Samas kui Keskerakond on väljendanud toetust ja tuge kirikute tegevusele, siis ülejäänud programmides sõna kirik ei leidunud. Religiooni- või usundiõpetust toetasid nii Keskerakond, SDE kui Isamaa. 

Väärtuskonflikti hõngu Isamaaga võib olla ka perevägivalla teemal, kus SDE ja Eesti 200 soovivad seadusi karmistada näiteks nii, et „igasugune nõusolekuta seksuaalakt on kuritegu“. 

Ehkki väärtuskonflikt ei olnud nende valimiste keskne teema – nendeks olid julgeolek, energeetika, hinnad, toimetulek, kliima, rohepoliitika pööramine majanduslikuks kasuks –, eristavad Reformierakonda SDEst ja Keskerakonnast põhimõtteliselt vaid erimeelsused (astmeliste jt) maksude osas, siis raskesti lepitatavaid väärtushoiakulisi erimeelsusi SDE, Eesti 200 või Reformierakonna vahel ei ole. Ka räägib sellise koalitsiooni poolt asjaolu, et erakonnad ei pea oma valijatele koalitsiooni moodustamist õieti selgitamagi, kuna nende erakondade valijad on nii moodustatava koalitsiooni erakondade suhtes positiivselt meelestatud. 2022 novembris läbi viidud uuring näitas aga, et Keskerakonna valijatele kõige ebasümpaatsem erakond oli Reformierakond. 

Isamaa võimalused koalitsiooni jõuda pole ka olematud – Vene kodanikelt ajutiselt või alaliselt kohalikel valimistel valimisõiguse äravõtmisest rääkisid nii Reformierakond kui Isamaa – ning majanduse, energeetika, sotsiaalpoliitika jms osas leitakse pragmaatilist ühist osa kindlasti kõigiga. 

Pärast valimisi tasub taas naasta valimisprogrammide juurde, sest koalitsioone ei moodustata mitte valimisloosungite või viimaste valimisnädalate negatiivse (üht või mitut vastast mustava) kampaania põhjal, vaid erakondlike programmide alusel. Eesti ühiskonna lähiaastate tuleviku põhiteemades – energeetika, kliima, toimetulek, julgeolek – on erakondade vahel piisavalt ühisosa, mistõttu valitsusse võivad jõuda nii Isamaa kui Keskerakond, ehkki ülal mainitud põhjustel tundub esimese loogilise variandina koalitsioon Eesti 200 ja SDEga.

Nende valimiste kõige kiriklikum (pigem Keskerakond) ja kõige traditsioonilisemalt kristlikult konservatiivsem (Isamaa) ei olnud EKRE. EKRE programm ei rääkinud sõnagi vastandumisest eri liiki liberalismidega (Isamaa programm aga küll), selles ei olnud sõnagi abielust, kirikust ega ka kristlusest. Paradoksaalselt polnud ka sõnu liberaalne ja konservatiivne, välja arvatud juhtudel, kui viimane viitas erakonna nimetusele.

Reformierakond (ja Parempoolsed) tahavad kujundada poliitikat nii, justkui kirikuid, kristlust (ja ka usundiõpetust) polekski, kaplaniteenistuse taastamist sõjaväes pooldasid kõik Ratase II valitsuse erakonnad (Keskerakond, Isamaa, EKRE) ning mittemeditsiinilistel põhjustel abortide vähendamist lubas vaid EKRE.

Sotside poolelt (Toomas Jürgenstein, Mart Salumäe) kristlikku abieluvõrdsust ja abistatud enesetappu toetavad sõnumid andsid märku sellest, et Eestis on mingil määral olemas sotsiaalse õiglustajuga kristlik liberalism.

Väärtushoiakute uuem suund väljendus näiteks põhimõtteliste seisukohtade võtmises küsimustes, mis olemuslikult ei pea olema konfliktsed. Nii andsid sotsid mõista, et nad veendumuspõhiselt seisavad riigimetsa raiemahtude vähendamise poolt samamoodi, nagu Parempoolsed olid lausaliste toetuste ja toetuslõksude vastu. Lähituleviku Eesti poliitikas võibki olla nii, et erakonnad eristuvad olemuslikult majandus-, energeetika ja kliimateemadel märgiliselt (tuumajaam – rohelised pooldavad; EKRE – põlevkivi nii kaua kui vajalik, Reformierakond – taastuvenergia nii kiiresti kui võimalik) nii, et nad on äratuntavad nii oma valijatele kui konkurentidele ja nende valijatele, ent sellistes konfliktides jääb alati võimalusi kompromissideks. 

Valimiskampaania klassikasse peaks minema Mart Helme prohvetlik lugu leviteerimisest (õhus hõljumisest) Eestimaa kohal, kus ta Pärnumaal peetud üritusel rääkis mõistukõneliselt oma lennust üle tühjaks jäetud Eestimaa ning nägi kurja ja tigedat suitsu tulevat Stenbocki maja kohalt. Et ta aga lisas juurde veel kaks mõistujuttu, milles „meie“ või Eesti rahva rollis olid Odüsseus, kes möödus sireenide saarest, ja lambakari, kes on tapamajas sõbraliku ja silmakirjaliku lihuniku kätes, jätsid laia vastukaja leidnud lood pigem kujundliku kõne kui prohvetliku mulje (ehkki esimeses loos oli tegelaseks ka ingel ning sõnastus üpris Ilmutusraamatu sarnane).

Erakondliku kuuluvuseta SAPTK (SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks) ja Objektiivi portaali tandemist Varro Vooglaid – Markus Järvi jõudis riigikokku Varro Vooglaid. Ehkki tandemina oleksid nad tugevamad, on ka ainult Varrost põhjust oodata uut tüüpi (fundamentalistliku, ent süsteemse) religioosse vaate esindamist riigikogus, millega ei ole päri ilmtingimata mitte kõik EKREst (kuna riigikogu saal ei ole enam portaal Objektiiv) ning mis võib uues riigikogu koosseisus tuua kaasa uut sisu ka parlamentaarses debatis.

 

 

 

 

 

Alar Kilp,

kolumnist