Raul Ok(k): Jumala silma all elatud elu

19. aprillil 1913. aastal Kuressaares sündinud Raul Ok on sängitatud puhkama Risti kiriku kalmuaeda. Risti kirik jäi tema viimaseks teenistuspaigaks.

Alustanud jutlustajana 1945 Rannamõisa koguduses, sai Raul Okist pärast ordinatsiooni 14. detsembril 1949 Tallinna toomkirikus aastateks 1950–60 Kuressaare koguduse õpetaja.
Tema teenida olid ka Anseküla, Jämaja ja Kaarma kogudus ning viimasel saarel viibimise aastal Kihelkonna ja Kärla kogudus. 1960. aasta suvel tuli pere Harju-Ristile, kuhu Raul Ok oli üle toodud teenima Risti, Harju-Madise ja Nõva kogudust.
««Hea veel, et kirik on alles ja selle uksi ning aknaid pole kinni müüritud,» ütleb isa. See on isa moodi – tema püüab igas halvas asjas leida midagi head. Kirik ei sobi sellesse riiki. Ja kuna meie pere on isa kaudu kirikuga seotud, siis ei sobi ka meie sellesse riiki. Aga mis meist siis saab?» küsib Raul Oki tütar Hille Karm raamatus «Taevas ja maa» (2011).
Raul Ok oli Risti kirikuõpetajate ajaloolises reas kahekümne esimene.
Üks teine mälupilt samast mälestusteraamatust, mis räägib ühe noore inimese kujunemise ja kasvamise loo pastori tütrena, viib lugeja kolme leerilapsega leeripühale Risti kirikus.
«Kui ema laulab, seisab isa tavaliselt altaris, must talaar seljas, kuulab ja vaatab ema – et laulu lõppedes oma osaga jumalateenistuses jälle edasi minna. Minu meelest on kõik lokkisjuukselised mehed ilusad. Minu tumedapäisel isal on loomulikud lokid ja muidugi on ta väga ilus mees.
Ma seisan kiriku kooripealsel, ema ja isa on mõlemad mulle hästi näha, ja ma mõtlen paarkümmend aastat tagasi võetud fotole, millel on nemad kahekesi. Sellel fotol nad säravad, siinses argipäevas aga nä evad välja tavalised, isegi kuidagi luitunud. Aeg on neid oma nähtamatu käega puudutanud.
Ent kui ema kirikus oreli kõrval laulu alustab ja isa altaris või kantslis kõnelema hakkab, siis tuleb sära neisse mõlemasse tagasi.
Kõige rohkem meeldib mulle kuulata, kui ema laulab «Tänu sulle, Taevaisa». Selle laulu sõnades on kogu elu: kevadpäevad, sügistormid, kuulda võetud palved ja täitumata soovid, arm ja abi, häda ja lohutus, päike ja öö, õied ja okkad. See on ema lemmiklaul.
Mulle tulevad pisarad silma, on ühtaegu nii ilus ja nii raske.»
Alma Amanda Seppel ja Raul Ok laulatati 21. juunil 1942. aastal Keila kirikus. Perre sündis neli last.
Raul Ok suri 68aastasena 28. oktoobril 1981, Alma Ok elas peaaegu 91. sünnipäevani ja suri 2010. a 8. oktoobril.
Sirje Semm