Raskete aegade heledam pool

Ilmselt pole see mingi saladus kirikuinimestele, et meil on ka kirikus praegu rasked ajad. Pean silmas nii koguduste kui üldkiriku kitsamaid majanduslikke võimalusi ühelt poolt ning teiselt poolt ka teatavat peataolekut ja ängi, mida sellised ajad endaga paratamatult kaasa toovad.
Kuid just nendel aegadel tuletab Jumala sõna meile meelde, et Jumal laseb siiski ka keerukad olukorrad meie usule ja kirikule ühtviisi heaks tulla. Mil viisil siis? 
Esmalt suunavad raskused meid sissepoole vaatama ning peamise järele enda elus küsima. Muidugi võime mõelda, kas meil, põhjala inimestel, kes on isegi liiga sissepoole ja seespidised, on veel vaja mingit lisaväärtust enesesse süüvimise kaudu. Siiski on.
See on seesama usuisa alatine meeldetuletus meile, et kogu ristiinimese elu ongi üks meeleparandus. Ja kust see meeleparandus ikka algab ja jõudsalt edeneb, kui meil pole endasse vaatamiseks mahti? Muidugi pean sellise sisekaemuse all silmas Jumala, Tema väe ja juhatuse poole pilgu pööramist. Vahest natukene liialdatuna, kuid samas tabavalt on seda väljendatud omaaegsetes vennastekoguduse ringides, nimelt et maaslamaja näeb taevast paremini.
Rasked ajad suunavad meid ka endast väljapoole vaatama. Kui on kerge, siis saame ju isegi toime, kuid raskustes tuleme paremini üksteisele meelde. Pean silmas ennekõike vastastikku silma vaatamist ja ärakuulamist.
Viimastel nädalatel oleme pastoraalseminari tööga ühenduses külastanud kogudusi ning olen sügavamalt kui kunagi varem aru saanud, kui tähtis on üksteist ära kuulata. Esitada küsimusi, saada uusi vaatenurki ja käsitlusviise. Ma arvan, et paljudele, kes Tallinnas toimetavad, kindlasti ka mulle, on külge kleepunud arusaam, et siin tehaksegi kirikut ja riiki. Et kõik saab alguse siit. Ega ei saa küll. Loomulikult on siia kogunenud palju vaimset potentsiaali, kuid milline suur tarkus on leitav ka kõikjal väljaspool seda linna. Kindlasti ka kiriku tarkus, mis meile ühiselt kasuks tuleb.
Kui me suudame juba üksteiselt küsima hakata ning vastuseid kuulata, siis juhib see õnnistusrikkale koostööle. Kui aeg kerge ja jõudu palju, võib ka üksi rabeleda. Raskematel aegadel saab olla ainus valik koostöö.
Mitte ainult koos töötamine, vaid just nimelt koostöö. Kuid vastutuse jagamine, üksteise usaldamine ning toimimises täiesti uue tasandi saavutamine on raske aja väljakutse meile kõigile. Ütleksin täpsemini – need on raske aja kordumatud võimalused.
Ja viimaks. Kus on sellist uut liikumist enese, ligimese ja Jumala vahel, seal muutub tegevus palju sisulisemaks. Ma ei arva, et me kirikuna ka kergetel aegadel palju mõttetusi oleksime teinud – headegi aegade ressurss on olnud piiratud –, kuid raske aeg võimaldab kvantiteedilt kvaliteedile minna, numbritelt sisule suunduda.
Olen ka vahel üllatunud, kuivõrd numbrite ja edu usku ma sisimas olen. Jumal aga ei ole arveametnik ning pole välistatud, et Ta pole ka edujumal. Ja mis see edu üldse on? Kas see saabki kirikuteenimise eesmärgiks olla? Jumalal on hea meel, kui me murtud südamega otsime Kristuse armu. Tal on hea meel, kui vaatame vaeslapsi ja ajame lesknaise asju ning püüame üksteisele head teha ja osadust pidada.
Nõnda olen veendunud, et palju tühjust ja vahtu meis ja meie töö ümber hakkab hajuma. Ja meil pole tarvis seda taga nutta. Pigemini peame tänus rõõmustama, et just raskete aegade kaudu teeb Jumal meis, meie keskel ja kaudu midagi täiesti uut. Ja see uus, vähemasti ühe mõttena, võiks olla leitav oktoobrikuu juhtsalmis, kus Issand ütleb: «Ma annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame.»

Ove Sander,
assessor