Raske on otsustada

Jh 12:20-26
Antud evangeeliumi lõigus kirjeldatud sündmuse on evangelist asetanud kas palmipuudepüha õhtule või Suure Nädala esmaspäevale, kuid meie jaoks on oluline, et sündmustik toimub Jeruusalemmas Jeesuse elu ja tegutsemise viimasel perioodil. Mittejuutidega, s.t erinevate paganrahvastega on Jeesus tegutsedes puutunud kokku mitu korda.
Praegu on jutt kreeklastest, kes evangelisti väljenduse kohaselt on nende inimeste seas, kes on pühadeks tulnud Jumalat kummardama. Iseenesest ei tähenda see, et nimetatud kreeklased on tulnud juutide kombel Jumalat kummardama, või on nende puhul pigem tegu tüüpiliste uudishimulikega ehk tänapäevases mõttes turistidega.
Samuti ei tea me, kas nad on puhtaverelised kreeklased või hoopis helleenid, kes kannavad Makedoonia Aleksandri vallutustele järgnenud kultuuriruumi ideoloogiat, mille ühiseks tunnuseks oli kreeka keele kõnelemine. Aga kreeka keel oli keel, mida kõnelesid sel ajastul kõik haritud inimesed ja mis oli tõeliseks ühiskeeleks. Me ei tea, kas Jeesus kõneles kreeka keeles, aga võime olla peaaegu kindlad, et ei Andreas ega Peetrus, ei Jaakobus ega Johannes seda keelt ei osanud. Küll aga oskas tõenäoliselt kreeka keelt Filippus, kelle nimi juba viitab kas hellenistlikule päritolule või tema vanemate kuulumisele hellenistlikku kultuuriruumi.
Tasub meeles pidada sedagi, et kreeka keeleruum ja seega mõtteruum on hakkama saanud saavutusega, millega vist ei anna võrrelda ühtegi teist rahvast senises ajaloos. Kõigepealt on kreeka keel aluseks klassikalisele filosoofilisele mõtlemisele, millele toetuvad tänapäevani kõik filosoofilised mõttesüsteemid.
Teiseks on kreeka keel aluseks kristlikule teoloogilisele mõtlemisele, kujundades seda suveräänselt ligi 200 esimest aastat ja jättes sellega paratamatu jälje hilisemasse teoloogiasse. On ju Uue Testamendi algtekst jõudnud meieni kreeka ühiskeeles ning esimese kindlalt ladina keeles kirjutanud teoloogina tunneme umbes 150 aastat hiljem juriidilise mõtlemisega Tertullianust. Meeldib see meile või mitte, aga Uue Testamendi algtekstide juurde tagasi minnes peame neid uurima kreeka keeles, mis paratamatult paneb oma pitseri teoloogilisele mõtlemisele.
Samas iseloomustab Jeesuse-aegset ja veidi hilisematki kreeklaste mõtlemist kahtlemine kõiges ja kõigis, mille kohta Paulus nii selgelt ütleb: «Juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus ja kreeklastele jõledus, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.» Ja Ateena Areopaagil, kus vastavalt Apostlite tegude raamatule «kõigil ateenlastel ja seal elavatel muulastel ei olnud ju muuks aega, kui vaid rääkida ja kuulata midagi uut», ütleb kreeklasi hästi tundev Paulus: «Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud…», ja hakkab neile kuulutama «tundmatut Jumalat».
Jeesus ei kavalda teda näha tahtvate kreeklastega, vaid kuulutab oma peatset ristisurma ja ülestõusmist neile mõistetava võrdumiga: «Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.»
Küllap oleks Jeesuse otsesed sõnad tekitanud mõistmatuse müüri tema ja nende skeptiliste kreeklaste ning mitte ainult nende vahel. Jeesuse kuulajate hulgas oli palju nii lihtrahvast kui ka juutide erinevate religioossete õpetuste pooldajaid, ja tõenäoliselt enamik kas ei mõelnud üldse surnute ülestõusmisele või lihtsalt ei uskunud sellesse. Ja ega Jeesuse jüngridki mõistnud paljutki enne Jeesuse kirgastamist, s.t Tema ristisurma ja ülestõusmist.
Ka tänapäeval ei ole lihtne rääkida ülestõusmisest. Keskmine pagan ütleb otse ja ausalt, et ei usu ülestõusmise võimalikkusse, paljud kristlased ja nii mõnigi vaimulik juhivad jutu kiiresti teisele teemale, et vältida avalikku tunnistust, et nad ei usu ülestõusmisse. Ja küllap seda ongi võimalik uskuda ainult siis, kui Jumal sellise usu kingib. Samas ütleb Jeesus järgmises lauses äärmise selgusega: «Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.»
Siin kohtame ammu tuttavat Jeesust, kes on leebe teda ümbritsevate ja temaga erinevates olukordades kokku puutuvate inimeste vastu, aga kes samas äärmise selguse ja radikaalsusega väljendab jumalikke tõdesid. Jeesust otsima tulnud kreeklastest pole enam juttu, küllap neilegi mõtlejatele on väljendatud tõde väljakutseks, mis varem või hiljem sunnib otsustama, – ja otsusega kas võitma igavese elu või kaotama.
Küllap meil kõigil tuleb sageli langetada otsuseid, kus ühelt poolt on mängus meie igapäevane hüve, materiaalne sissetulek, au ja kuulsus teiste inimeste silmis, mõnikord ka perekondlik kooskõla. Teisel kaalukausil aga võivad asuda au ja väärikus; kooskõla oma südametunnistusega, seega Jumalaga; kaasinimeste heaolu; igavesed tõed, mida väljendab jumalasõna. Tihti on raske otsustada ja mõnigi kord langeb otsus nii, et seame ohtu jumalikud tõed meid ümbritsevas ühiskonnas ning igaviku enese jaoks.
Samas teame, et Jumal ei pane kellegi peale raskemat risti kui see, mida ta suudab kanda. Kõige raskem on otsust langetada, ning see on koht, kust mõnigi on tagasi pöördunud. Seda otsust ei tee meie eest keegi. Me kõik peame valmis olema Jeesusele järgnema ja teadma, et enne ülestõusmist on ristisurm. Aga kes iganes iseenesest loobub ja teenib Jeesust Tema järel käies, seda austab ja kirgastab Jumal Isa nii selles maailmas kui ka igavikus. Ning Jumala arm on suurem kui kõik meie inimlik mõtlemine ja mõistmine. Aamen.
Peeter Kaldur, Jõhvi koguduse õpetaja