Rändmeister on ühise töö nägu

Osaühing Rändmeister on restaureerimis-, uurimis- ja projekteerimistöödega tegelev firma, mis on välja kasvanud omaaegsest Wunibaldist ja Stingerist. Esimeseks täistööaastaks oli 1999 ja täna töötatakse praktiliselt oma algkoosseisus.
Saame ettevõtte eestvedaja kunstiajaloolase Juhan Kilumetsaga kokku Tallinna Toomkirikus, kuhu osa Rändmeistri meeskonnast on mõneks päevaks maandunud, et aidata epitaafide konserveerimistöökoja inimestel vappe maha võtta ja üles panna. Toimub vappide iga-aastane konserveerimine. Juhan Kilumets räägib oma meeskonnast lugupidavalt, et mitte öelda väikese uhkusenoodiga hääles. Ta on tegijatega rahul. Kontoris on tööl poolteist inimest – tema ise ja pool raamatupidajat – ning üks mees, kes projekteerib joonestuslaua taga. Ülejäänud kaksteist on need «poisid» vanuses 24-60 aastat, kes oma kätega midagi ära teevad, tegelikud meistrid. «Meie võime siin uurida ja teha tohutuid avastusi,» võtab Kilumets kokku, «aga ilma nende tööta poleks meie tegemistel erilist kaalu.»
Ühe rändmeistri portree
ttevõtte juhi sõnul on meeste puhul määravaks huvi ajaloo ja kirikute vastu ning südametunnistuse olemasolu. Muidugi peab üks rändmeister olema valmis pidevaks rännakuks – kodus ollakse ehk mõni kuu aasta jooksul kokku. Spartalik eluviis nõuab tõenäoliselt head tervist. «Parimad oskused tulevad siiski töö käigus,» arvab Kilumets. Ta lisab, et tema meelest peavad mehed olema paindlikud ja loomingulised – tõenäoliselt rändmeistrid seda ka on. Situatsioonid ei kordu, silmad peavad kogu aeg lahti olema, et midagi olulist märkamata ei jääks. Oluliseks tunnustuseks oma töömeestele nimetab Kilumets asjaolu, et alates möödunud aastast on jagatud Muinsuskaitseameti tänukirju lisaks valgekraelistele asjaajajatele ka tolmustele töömeestele. «Mitte firma pole oluline, vaid need mehed, kes seda püsti hoiavad. Ja meistri nimi peaks töö juures ikka teada olema,» tõdeb Rändmeistri juht.
Pühakoda kui eesmärk
Mõnel möödunud aastal Rändmeistri poolt alustatud või varem pooleli jäänud objektil lähevad tööd selgi aastal edasi. Oodatakse ka pühakodade riikliku programmi juhtnõukogu otsuseid, siis selgub, millistele objektidele ja mis mahus raha eraldatakse ja mis sündima hakkab. Kilumets räägib, et Rändmeistri töödest moodustavad kirikud ligi 80% ja tegija seisukohalt on hea, mida varem saab edasisi plaane teha. Tänavu jätkuvad/algavad tööd Pühalepal, Paides, Naissaarel, Kaarmas, Martnas, Kihelkonnal ja paljudes teistes paikades. Lisaks kirikutele ollakse tööl Vastseliina linnuses, palju töid on tehtud surnuaedade või kirikaedade kabelites, meeste viimase aja lemmikuteks on vanad veskid. Tööde maht on määratud kõneleja sõnul eelkõige meeste jaksuga – võetakse teha ikka niipalju kui on võimalik teha. Kilumets arvab, et analoogsete tegijate hulk Eestis on praegu optimaalne ja üksteisega arvestatakse kui kolleegidega. «Ikka on nii, et mingit töid oskab keegi paremini, teisi asju teeb mõni teine paremini. Meie koostöö on palju pakkuv ning me saame omavahel nõu pidada, mitte haiglase konkurentsi tingimustes tõmmelda.» Olukorras, kus palju töid kirikute juures venib mitme aasta peale, on üldiselt teada, kes millise objektiga tegeleb ja keegi teine ei hakka sinna vahele trügima. «Olulisim meie töö juures on ehk see, et meie tegijatena näeksime kirikut, vana hoonet ikkagi eesmärgina. Kui kirik muutub vahendiks ja eesmärgiks on teenida suurt raha, siis ei tule sellest tööst küll midagi välja.»
Pühakodade riiklikust programmist
Paar aastat tagasi valmis saanud põhjalik pühakodade riikliku programmi projekt nõudis kiiret tööd. Juhan Kilumets oli selle dokumendi kokkukirjutamise juures pealikuks ning teiste utsitajaks, et kaasautorid oma osa õigeaegselt esitaksid. Täna on Kilumets tehtud tööga rahul, kuigi võib tegijana kohata mõnd kiirustamise märki. Kunstiajaloolase arvates on sellise asja käivitamine suur samm kogu kultuuri jaoks ning tal on hea meel, et programmi finantseeritakse Muinsuskaitseameti kaudu. «Valdavalt on ju Muinsuskaitseamet ka tööde tellija, ta on asjatundlik tellija, kellega on hea koostööd teha. Ma ei tahaks olla küll tööl kellegi juures, kes arvab, et ainult raha suva otsustab kõik.»
Avastada on palju
«Kui ma õhtul ehitus- ja projekteerimistööde ülevaadetega lõpetan, hakkan tegema seda, mida tegelikult õppinud olen – ajalugu uurima. Kirjutama. See on muidugi oluline osa ka meie ühistööst, alati tuleb kõigepealt paberil projekt ette valmistada.» Ajaloolasena valmistas möödunud aastal Kilumetsa jaoks enam rõõmu Martna kirik, mis oma ajaloo avas. Tallinna Toomkiriku Jüri kabel pakkus tohutult palju ja see materjal on nüüd ka kokku kirjutatud. «Ja Rooslepa kiriku varemed – algul vaatad, et pole ajalugu ega midagi, aga siis leiad huvitavaid fakte, avastad detaile ja kokku saab midagi täitsa põnevat.» Ühe olulise tööna praegusel ajajärgul nimetab Kilumets Eesti kirikute varemete uurimist-katalogiseerimist. See töö peaks andma ülevaate eri konfessioonide kirikute varemete seisust, et edasi mõelda, kuidas neid teadvustada-eksponeerida. «Põnevat avastamist on palju. Kui leiad mingi signatuuri kusagilt karikalt, klaasikillult – saad jälle killukese mosaiiki juurde ja sinu jaoks on see suur leid ning tähtis lugu. Üheksakümne üheksale inimesele sajast ei pruugi see kõik kuigi palju tähendada, aga sinu jaoks on see kõnekas. Elu koosnebki leidudest ja tähtis on neile mitte peale astuda.»
Mari Paenurm

Teised temast
Sirje Simson, kunstiajaloolane:
Mulle tundub, et Juhani iseloomustuseks peab hästi paika Jeesuse sõna Naatanaeli kutsumisel: «Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet» (Jh 1:47). Juhan on aus, sügava vastutus- ja missioonitundega tegija Eesti kirikute heaks. Tõsine ja armas inimene.
Sirje Semm, ajakirjanik:
Minu esimene kohtumine Juhaniga jääb 1980ndate algusesse, kui ma Põlva maakonnalehe Koit ajakirjanikuna sügisel kartulivõtust reportaaži läksin kirjutama ja seal ülikoolist appi saadetud ajakirjandustudengitega kohtusin. Juttu jätkus kauemaks… Minu palve oli, et keegi üliõpilastest Koidule kolhoosielust loo kirjutaks. Kui noored loosi tõmbasid, kes kirjutab, oli selleks Juhan. Hiljemgi veel tellisin Juhanilt mõne tähtpäevaloo.
Juhanist ei saanud ajakirjanikku. Ega sellest vist kahju polegi. Ajakirjanikke on palju, aga pühendunud restauraatoreid vähe.
Peeter Paenurm, kirikuõpetaja:
Puutusin Juhaniga lähemalt kokku Martna-päevil, kui hakkasime kiriku katust remontima. Juhan on huvitav inimene, oma töös pühendunud ja põhjalik. Ta pole mitte ainult firma juht, kes töid planeerib ja nende tegemise eest vastutab, ta on ka oma töös vaimustunud ajaloolane, kellega on olnud põnev vestelda, arutada ja vaielda. Praegu on selles mõttes isegi kahju, et meie kokkupuuted nii väheseks on jäänud, sest ma ei ole praegu keskaegse kiriku peal.
Mati Maanas, konsistooriumi haldusdirektor:
Juhan on Meister selle sõna kõige otsesemas tähenduses.
Tema puhul peavad paika meile teada ja tuntud vanasõnad
«Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea» või «Üheksa korda
mõõda, üks kord lõika». Tema põhjalikkus on imekspandav,
ja tulemused imetlusväärsed. Ta on suutnud vastu panna
raha kiusatustele ning hoidnud kõrgel Meistri au.
Kaire Tooming, Muinsuskaitseameti restaureerimisosakonna peaekspert:
Juhan Kilumets on kogu aeg väljendanud mõtet, et Rändmeistri puhul on olulised just mehed, mitte tema ise. Ta on küll ideoloog, kes määrab ära Rändmeistri suuna ja näo, kuid mehed viivad selle elu! Nii ma siis otsustasingi öelda mõne sõna pigem Rändmeistri kui Juhan Kilumetsa kohta. Arvan, et see on ka väga suur kiitus temale.
Rändmeister on Eesti konserveerimis- ja restaureerimismaastikul üks kindlatest lipulaevadest, mida võib julgelt eeskujuks tõsta teistele sama valdkonna tegijatele. Rändavate meistrite oskused ja kogemuste teel saadud teadmistepagas on märkimist väärt. Leidlikkus ja aegade jooksul proovitud töövõtete kasutamine tagavad kõrge kvaliteedi. Need mehed on hingega oma tegemiste juures ja julgevad vastutada tulemuste eest. Tänapäeva Eesti restaureerimis- või ka laiemalt ehitusmaastikul on see jätkuvalt harv, kuid seda hinnatavam omadus.