Ränderaamistik tüliõunaks

Veel viie aasta eest ei oleks küll uskunud, et immigratsioonitemaatika kujuneb meil nii oluliseks sisepoliitiliseks vaidlusküsimuseks. Pole ju Eesti võrreldes paljude teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega kuigi atraktiivne sisserännumaa.
Olukorda muutis oluliselt aga 2015. aasta dramaatiline rändekriis ning sellega seoses päevakorda tõusnud nn pagulaskvootide küsimus. Näis, et peagi võib väljastpoolt Euroopat pärinevaid sisserändajaid hakata suurel arvul saabuma siiski ka Eestisse. Paljude inimeste jaoks on see mõte aga ebameeldiv, eriti seetõttu, et seostub muredega turvalisuse pärast.
Praeguse nn ÜRO ränderaamistiku heakskiitmise üle käiva sisepoliitilise kriisi näib eriti teravaks ajavat aga valimiste-eelne olukord. Ei pea olema kuigi hästi kursis poliitika telgitagustega, et näha poliitikute väljaütlemiste ja langetatud otsuste taga hoolikat kalkuleerimist, kuidas oma valijatele meeldida ja neid mobiliseerida.
Ägedaid vaidlusi on ränderaamistik põhjustanud ka mitmes teises riigis. Kirikud on seejuures tavaliselt selle ellurakendamisele toetust avaldanud; sama on teinud ka Kirikute Maailmanõukogu ja Luterlik Maailmaliit. See pole üllatav, sest lisaks parema kontrolli saavutamisele immigratsiooni üle on selle eesmärgiks ka sisserändajate turvalisuse ja inimliku kohtlemise tagamine.
Arvestades nende varasemaid seisukohavõtte pole üllatav aga ka see, et mõnedki Eesti vaimulikud on sotsiaalmeedias väljendanud oma vastuseisu ränderaamistiku heakskiitmisele. Nende meelest võib selle tagajärjeks olla sisserände hoogustumine Euroopasse ning sealhulgas ka Eestisse. Ka on dokumendi sõnastust nimetatud ideoloogiliselt vastuvõetamatuks ning väljendatud muret, et selle ellurakendamisega võib kaasneda Eesti suveräänsuse piiramine ning oht sõnavabadusele.
Rain Soosaar