Rändamisest ajas

Käisin laupäeval Haapsalus koolitamas rehabilitatsiooni­spetsialiste. Tunnike enne ja pärast töötuba busside saabumise ja lahkumise vahel andsid hea võimaluse linnas jalutada ning imetleda sügise ilu tänavatel ja rannas.
Hea oli märgata suuri muutusi paremuse poole võrreldes selle ajaga, mil Haapsalus viimati pikemalt ringi jalutasin pärast esimest aastat usuteaduse õpinguid sealset õpetajat suvepuhkuse ajal asendades. Tollal, 1981. aastal, võis ainult unistada paljudest muutustest, mis nüüdseks on toimunud.
Elu on läinud mugavamaks. Kogu meie maa on uuenenud ja värskema ilme võtnud, otsekui nooremaks saanud.
Alati ei teki tuttavatesse paikadesse tagasi tulles samasugust tunnet. Pärast aastaid Eestist eemalolemist, asudes teenima kogudust, kes mind õpetajaks valis, valdas mind kummastus. Paistis, nagu oleks aeg peatunud. Olukord ei erinenud suurt milleski sellest, mida nägin kirikus kolmkümmend aastat tagasi, kui alustasin õpinguid Usuteaduse Instituudis.
Meid oli tollal kokku üheksa sisseastujat. See oli sensatsioon, sest nii palju uusi üliõpilasi polnud instituudis teab mis ajast nähtud. Olime kõik alla kolmekümne, mõni isegi otse keskkoolist tulnud. Keegi polnud kasvanud kristlikus peres, pastorilastest rääkimata. Pooled meist olid jätnud oma «paadid ja võrgud» riiklikes ülikoolides, et astuda kiriku teenistusse.
Esimeste loengute ajal toimusid linnas keskkooliõpilaste rahutused. Sellest kuulsime alles mitu päeva hiljem. Siis saime ka aru, miks õhtuti nii palju miilitsaid linnas liikus. Varsti hakkas krabisevatel paberitel ringi liikuma nn neljakümne kiri, kuhu ka üks meie kursusekaaslastest oli alla kirjutanud. Tundsime tema üle uhkust. Olime veendunud, et pole oma valikutes eksinud.
Meie vanad professorid kurtsid juba siis, et kirik ei hooli oma töötegijatest. Me ei taibanud tollal, mida nad mõtlesid. Tänu oma kogemustele olen nüüd hakanud sellest palju paremini aru saama.
Septembris 1980 usuteaduse õpinguid alustanuist lahkusid kolm juba paari aasta jooksul, kes pere loomise, kes halva tervise tõttu. Ordinatsioonini jõudsid kuus, neist pooled juba enne õpingute lõpetamist.
Olen esitanud peapiiskopile lahkumisavalduse ja pärast selle rahuldamist jääb meie kursusekaaslastest kiriku teenistusse ainult üks ametivend. Üks teenib kaplanina kaitseväes, ülejäänud on reservis. Nende hulgas ka kolm kuulsates välismaa ülikoolides magistri- ja doktorikraadi taotlenud ametivenda. Ma kardan, et kui keegi tollastest auväärt professoritest praegu saaks hinnata kiriku kaadripoliitikat, ei erineks see juba 30 aastat tagasi öeldust.
Kirikus toimuvad muutused väga aeglaselt, kui ärkamise ajad välja arvata. Praegu aga tundub olevat pigem uinumise aeg. Vahel näib, nagu tahetaks aja kulgu takistada või tagurpidi käima tõmmata.
Mille muuga seletada joondumist lõunanaabrite ja musta mandri eeskujude järgi, samal ajal selga keerates üle mere toimuvale? Kirikus teeb see ühtesid kurvaks, teised eelistavad jõujoontega kaasa liikuda.
Väljaspool olijates tekitavad aga kirikut muu ühiskonna elust lahutavad käärid hämmingut ja arusaamatust. Vangutatakse pead ja astutakse edasi, kirikust mööda, kuhugi mujale.
Konservatiivsuse nimeline tagurlus, alalhoidlikkuse sildiga usaldamatus ja võõraviha ning erapooletuse näoga hoolimatus ei aita meid ajas edasi ega too rahvale lähemale. Kui me ei taha olla tuimunud sool, mis kõlbab vaid minema visata ja inimeste tallata, on vaja hoida meel ärksana ja süda avatuna.
Akadeemiline uurimistöö ja lihtne hoolimine, huvi ligimese vastu võivad meid palju aidata, kui tahame olla siin ja praegu, olla inimese ligi. Alustada võiks lähimatest, kas või katsetada eelkõige nende peal, kes on juba oma käed pannud adra külge Issanda põllul.

Heino Nurk,
Eesti Kiriku kolumnist