Rahvuslikest tähtpäevadest

Olen jälginud arutelu, mis ühiskonnas on toimunud 20. augustil tähistatava taasiseseisvumispäeva kui riigipüha üle. Iseseisvumise taastamise päeva on vaadatud konkureeriva tähtpäevana iseseisvuspäevale ehk Eesti Vabariigi aastapäevale.
Arvan, et rahvuslike tähtpäevade rohkus, olgu nad tänu- või leinapäevad, on rahva rikkus ja peegeldab meie arusaamist oma ajaloost. Tuues paralleeli juudi rahvaga on hea meenutada, et mitmel suurel pühal on seos Iisraeli rahva ajalooga. Paasapühal meenutatakse Iisraeli lahkumist Egiptuse vangipõlvest; templipühitsemisel/valgustepühal tuletati meelde templi puhastamist ja taaspühitsemist Juudas Makkabi ajal; purim/liisupüha tähistas juuda rahva pääsemist veresaunast Pärsia kuninga Ahasverose valitsusajal. Siia lisanduvad ka 20. sajandi traagilised tähtpäevad. Tihti kuulub pühade juurde palverännak pühadesse paikadesse. Pühade rikkus on elavas perekonnatraditsioonis – lauda istudes meenutatakse oma rahva ajalugu, veelgi enam tuletatakse meelde seda, mida Jumal oma rahvale on teinud. Oskus olla uhke oma rahva ajaloo üle ja näha nii õnne- kui näguripäevi on rahva rikkus.
Eestlastena võime olla uhked oma rahva, ajaloo ja rahvusriigi üle. Põlvkonnad vahetuvad kiiresti, aga rahva mälu elab kaua. Vaba rahva tunnuseks on aus suhtumine oma ajalukku. Kristjan Jaak Peterson küsib: «Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?» Tõnis Mägi laulab: «Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead.» See, et Jumal lasi meil ühe sajandi jooksul kaks korda saada vabaks, on ime.
Igaühel, kes me elasime kakskümmend üks aastat tagasi üle selle ime, on oma mälestused. Olin koos Haapsalu koguduse lastekooriga Helsingis külas sõpruskogudusel. Ootamatu ja hirmutav oli see, kui esmaspäeva hommikul, 19. augustil 1991 teatas Soome Raadio, et Moskvas on toimumas riigipööre ja Mihhail Gorbatšov on võimult kõrvaldatud. Tegime hommikupalvusel suure ringi ja palvetasime oma kodude ja perede eest Haapsalus, nõukogude sõjalennuvälja kõrval. Päev andis võimaluse kohtuda Eesti välisministri Lennart Meriga ja anda talle üle Luterliku Maailmaliidu ja teiste kiriklike ühenduste toetusavaldus Eestile. Keskpäeva paiku otsis mind üles Soome Kiriku Infokeskuse juhataja ja palus pidada õhtul Soome Raadios õhtupalvuse.
Mul ei ole vist kunagi enne ega pärast olnud vaja pidada nii rasket õhtupalvust. Paari nädala eest oma kappe kraamides leidsin selle palvuse lindistuse ja kõik meenus taas väga elavalt. Kui siis 20. augusti hilisõhtul Tallinnast ülekannet kuulates sain teada, et Eesti on kuulutanud ennast taas iseseisvaks, oli südames kummaline tunne. Ühest küljest uudised dessantväelastest, kes piirasid teletorni, aga teisalt putši läbikukkumine andis võimaluse jätkuvaks kaoseks. Need päevad kutsusid üles palvele ja Jumala usaldamisele. Kui nädala keskel lastega tagasi koju sõitsime, oli meid tulnud teele õnnistama Helsingi piiskop Eero Huovinen. Tagasi tulime juba Eesti Vabariiki! Mõni nädal hiljem algas missio Läänemaal ja Pärnumaal. Uskumatu oli see, et pidasime Haapsalu sõjalennuväljal noortekontserti, mille lõpus kinkis komandant Pekka Simojoele lendurikiivri ja meie jagasime sõduritele piibleid.
Möödunud aastal toimus taas Missio Läänemaa, millega tänasime Jumalat vabaduse eest ning palvetasime oma maa ja rahva pärast. Lipuehtes linnuseõuele oli tulnud rohkesti inimesi. Eesti lähiajalugu võib ja peabki nägema erinevatest vaatepunktidest, nagu on lugeda möödunud aastal ilmunud kogumikust «Usk vabadusse». Aga mida me ei tohiks unustada, see on tänada Jumalat imede eest, mida me ise oleme võinud kogeda ja millest jutustada oma lastele ja lastelastele.
Oleme koguduseperega mitmetel aastatel kasutanud taasiseseisvumispäeva selleks, et külastada kogudusi. Nii teeme ka tänavu. 20. august on üks oluline päev meie rahva ajaloos. Õnnitlen lugejaid president Lennart Meri sõnadega Tallinna reaalkooli marmortahvli avamisel 23. veebruaril 1998: «Meist igaühest sõltub Eesti püsimine – seesama arusaam tiivustab meid praegu nagu ka kaheksakümmend aastat tagasi. Eesti algab meie südamest. Eesti algab sinu südamest.»

 

 

 

 
Tiit Salumäe,
assessor