Rahvale lähemale

Eile Kambjas toimunud kirikukogul oli päevakorras nii sisulisi kui ka neid küsimusi, mis kandsid enam formaalset ilmet. Kuid tõsi on see, et kirikus on vajalik nii teoloogiline refleksioon kui tegelemine aruannetega ja seaduspügalate muutmisega. Kõike selleks, et kirik võiks omas ajas paremini täita talle Jumala poolt antud ülesannet. Kindlasti on see ülesanne mõistetav ka kiriku tulemisena inimestele lähemale ning oma rahva saatuse jagamise ja teenimisena. Kavandades kiriku homset on hea tagasi vaadata ka näiteks läinud sajandi teisele ja kolmandale kümnendile ning püüda tabada neid eeldusi ja võimalusi, mis olid meie kirikuelule õnnistuseks.
Võime küsida: miks toona olid kiriklikku teenimisse haaratud palju suuremad hulgad kui praegu? Kuidas oli saavutatud see, et kiriku kohalolu ühiskonnas, aga ka inimelu erinevates situatsioonides oli täiesti endastmõistetav? Vastata nendele küsimustele saab erinevatest perspektiividest, sest kiriklik teenimine on paratamatult sõltuvuses oma ajastust ning selle nähtavatest ja nähtamatutest vaimsetest allhoovustest.
Võtame esmalt rahvusriikluse ja rahvustunde. Muidugi võime väita, et läinud sajandi esimeste kümnendite rahvuslik liikumine polnud kuidagi võrreldav sellega, mis toimus Euroopas 16. sajandil. Sellele vaatamata ei saa jätta arvestamata nimetatud ajajärgu rõhutatud rahvuslikku ilmavaadet, millist tänapäeval täheldada ei saa.
Kas «Märkamisaeg» oli loomulik või esile kutsutud hingeseisud, seda on ilmselt veel vara hinnata. Kuid tõsi on, et me mingil juhul ei küüni praeguses ühiskonnas möödunud sajandi esimese poole rahvusluse tasemele. Ja see tõdemus mõjutab paratamatult kiriklikku teenimist, sest alahinnatud rahvus- ja ühtekuuluvustunne toob kirikusse tihti kaasa mõõnaaegu.
Ilmselt ei puuduta rahvusliku ühtsustunde tuhmumine ainult eesti rahvast, vaid tegu on ikkagi laiaulatuslikuma nähtusega. Mõned postmodernistlikud mõtlejad ütlevad küll, et individualism saab alanud ajastul ületatud, sest individuaalne eluhoiak olevat ju eelkõige modernismi produkt, ja praegune aeg suunavat inimest kogukonda tagasi, kuid seegi ületamine ei saa kerge olema.
Loomulikult rõõmustame ühiste ärategemiste üle, kuid tee rahva mõttekale lõimumisele, kodanikuühiskonnale on tõenäoliselt pikem, kui sooviksime. Ja seda mitte ainult eesti jonnakuse pärast, vaid pigemini dekonstruktsionistliku mõttelaadi jätkuva võidukäigu pärast. Seegi eeldus ei näi soodustavat kirikliku teenimise sisu ja mõõtmeid.
Arvatavasti on õigus neil, kelle arvates tasub vaeva näha vaid sellega, mis on reaalselt muudetav. Eelkirjeldatu vastu ilmselt väga ei saa, aga mis on siis see, mida me kiriku enda sees võiksime teisiti mõelda ja teha?
Viitan vaid ühele mõttele. Oluline oleks ületada omamoodi vulgaar-protestantlik pärand, et inimene ja kirik ei peagi midagi tegema. Minagi usun sügavalt ainult armu ja usu õndsakstegevasse toimesse, aga vaja on ka tegusid. Nii igaühele eraldi kui kirikule tervikuna. Loomulikult on need usuteod ja vaimuviljad, millele Kristus meid kutsub ja milles Püha Vaim meid toetab.
Nõnda ei saa teisiti, kui tuleb minna välja, enne kui võime oodata, et sisse tullakse. Minna evangeeliumiga nii sõnas kui teos. Minna selge ja kõnetava arusaamisega Kristuse andeksandvast ja uueks loovast armust. Minna kadunut otsima, vaatama vaeslapsi ja lesknaisi, murdma leiba näljasele. Nõnda tehes on hõlpsam unustada meie endi kätega valmistatud kiriku «mina» ja avarduda armastuseks neile, kelle keskele Issand meid on astetanud teenima.
Selline teenimine ei ole kunagi kerge, kuid siiski on see ainuke tee, kui püüame Kristust ja Tema riigi ehitamist tõsiselt võtta. Nõnda astume kindlasti sammukese oma rahva südamele lähemale ja oleme ustavad Jumalalt saadud kutsumusele. Ja tahame kogu Eestimaa kristlaskonnana edasi minna sel teel, mille lõppedes ei olegi enam sees või väljaspool olijat, vaid rahvast on saanud Jumala rahvas. Siis on kirik oma eesmärgi täitnud.

Ove Sander,
assessor