Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rahva hääl on Jumala hääl

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Kristjan Luhamets

«Armastust – mida abstraktselt küll ülistatakse –, kiusatakse raevukalt taga niipea, kui see võtab konkreetse vormi, omandab keha ja nimetab end seksuaalsuseks, erotitsismiks. Seda rõõmu ja loovuse allikat, seda ülimat hüve, seda kõige hingava olemasolu õigustust jälitab kuratliku tigedusega kogu õigestimõtlev põhjakiht, nii ilmalik kui kiriklik.»
Michel Tournier’ romaani «Haldjakuningas» tegevus toimub eelmise sajandi kolmekümnendate aastate lõpu Ida-Preisimaal ja selle peategelane, kelle suhu tsiteeritud arvamusavaldus pandud, on nii kummaline sell, et tema juttu ei saa muidugi tõsiselt võtta …
Viimaste nädalate ärevusega seoses kurtis Priit Hõbemägi, et Eestis pole enam tegelikke arvamusliidreid nagu omal ajal Lennart Meri või Enn Soosaar, kelle järgi enamik suudaks ja tahaks joonduda. Ahto Lobjakas tõi samas seoses välja ohu, et enamus tõstetaksegi moraalseks autoriteediks, jõudes olukorda, millel alati nõrgemat poolt kaitsva demokraatiaga pole suurt pistmist.
Vahel väidetakse, et Euroopa üks suurimaid saavutusi viimase viiesaja aasta jooksul on religiooni muutmine eraasjaks, selle privatiseerimine, mida (ekslikult?) ka sekulariseerimiseks nimetatakse. Kahekümnendal sajandil tehti sama seksuaalsusega.
Paraku kipuvad mõlemad eravaldustest naasma avalikkusesse ja eriti viimane kohati kummalisel moel. Tahaks küsida, kas me ikka peame nende asjade üle üheskoos arutlema, kui need tegelikult on eraasjad.
Ah jaa, Eestis on demograafiline kriis, meil on vaja, et rahvaarv kasvaks ja lastele oleks tagatud võimalikest parim kasvukeskkond ning seepärast siis …
Kas reproduktiivsust ja seksuaalsust saab tänapäeva meditsiinist kujundatud maailmas veel üksüheselt siduda, on omaette teema. Aga kui võtta ette monogaamne, ka traditsiooniliseks nimetatud perekonnamudel, siis selle eesmärgiks polnud algselt ilmselt reproduktsioon ja kõige turvalisem keskkond järglastele. Pigem ikka mehe pärijate legitiimsuse tagamine, sellega omandisuhete püsivus ja patriarhaalse ühiskonna stabiilsus. Milles pole iseenesest midagi halba.
Lihtsalt arvestada võiks, et ajalooliselt palju varasem ja palju kauem kestnud mudel on sugukondlik, kus laste kasvatamisega kuni puberteedini tegeleb palju suurem hulk peamiselt naissoost hõimlasi, lisaks emale vanemad õed, tädid, nõod ja vanaemad. Meeste vastutusala on samuti kollektiivne: toidusedeli valgurikka komponendiga täiendamine ning naiste-laste kaitsmine kiskjate, ennekõike teiste samast liigist isaste eest.
(Kuna tehnoloogilises ühiskonnas on viimati nimetatud ülesanded ka naistele põhimõtteliselt jõukohased, pole imestada, et meeste tööpuudus muutub üha aktuaalsemaks probleemiks.)
Kõigil imetajatel valivad emased tegelikult partneri, kellega järglasi saada. Tänapäeval otsustab naine lisaks, kas laps üldse sünnib, kas munaraku viljastamiseks kasutatakse traditsioonilist meetodit või hoopis Andrei Sõritsa teeneid. Kooselu lapse isa või kellegi teisega on omaette teema.
Põngerja hooldamisega saab esimestel eluaastatel üha edukamalt hakkama ka üksik­ema, ja juba antaksegi ta üle teistele naistele lasteaias ning koolis. Meeste asjaks on seni veel jäänud mammut kohale tarida või nüüd siis virtuaalselt naise pangakontole üle kanda.
Jahi üksikasjade üle on muidugi tore teiste meestega lõkketule valgel või saunas muljeid vahetada, oma vahvust ülistades põristatakse trummi ja kõneldakse igipüsivaist traditsioonidest. Tundub iroonilisevõitu, et ka Eestis juhtisid viimaseid diskussioone mõlemal poolel peamiselt mehed.
Kirik on moraalset autoriteeti ikka pidanud enese monopoliks. Aga kui korraldada hiljutisega sarnane küsitlus, sedapuhku teemal, kas eestlased tunnustavad kiriku (või ka konkreetselt roomakatoliku kiriku) õigust kehtestada moraal­seid norme ja nõuda nende järgimist, siis kardan, et tulemused oleksid üsna ühemõttelised. Samas pole kirik kunagi väitnud, et tema arusaamad sõltuksid rahva arvamusest. Seega, kas rahva hääl on ikka Jumala hääl?
Huvitavalt kombel pole selle kõnekäänu päritolu teada. Esimese dokumenteeritud viite leiab anglosaksi õpetlase Alcuinuse kirjas Karl Suurele aastast 798, aga sarnaselt mõne teisegi levinud kõnekäänuga kontekstis, mis annab harjumuspärasele täpselt vastupidise tähenduse:
«Nec audiendi qui solent dicere: ’Vox populi, vox Dei’, cum tumultuositas vulgi semper insaniae proxima sit.»
Maakeeles: «Ega tule kuulata neid, kes tavatsevad öelda: ’rahva hääl on Jumala hääl’, kuna pööbli lärmakus on alati väga lähedane hullumeelsusele.»
See arvamus pärineb jällegi pimedast katoliiklikust keskajast, mis nemad ka teadsid …
petti_urmas_nh

 

 

 
 

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist