Rahulikku jõuluaega

Ristikivi on kirjutanud, et nii, nagu sageli on hommiku- ja õhtutaevas ühtmoodi sarnased värvid, võime sarnased olla ka meie, inimesed, oma igatsuste ja ootustega, oleme me siis noored või vanad. Me ei tea, millal me siinne rännak lõpeb.
Aasta tagasi kirjutas Priit Rannut ühele jõulukaardile koha Pauluse kirjast filiplastele: «Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Jee­suses Kristuses.»
Kui ma ka ei näe üle lumeväljade kiriku juurde tallatud rada, tean ometi, et see on seal olemas. Kui ma ei suuda maailma soojaks kütta, lisan midagi olulist ometigi oma tulekuga, sest ma usun, et neid, kes sirutuvad eesoleva poole, on teisigi. Ja ma olen nende silmis näinud armastust ja andeksandi.
Selleks, et taibata, on vaja märgata.
Selleks, et märgata, on vaja kohal olla. Siin ja praegu.
Lahkuva aasta lõpul on meediaski paljude käest küsitud: mis teile temast meelde jäi? On imetletud looduse vingerpusse, nauditud kultuuri, uuritud ilma ja inimesi, oldud masenduses ja tõmmatud vööd koomale.
Kui paljusid on selle läbi kõnetanud Looja enese kätetöö ja juhtimine, ei oska ma öelda. Märkamise asi ja tunnetamise küsimus. Pressi kajastuse põhjal võib tõesti öelda, et eestlane loeb küll palve, aga igaks juhuks teeb ka kadakasuitsu peale, et kindlam oleks.
Aasta jooksul kuulsin hulga kommentaare, kus öeldi, et see või too teema ei ole praegu aktuaalne. Ei müü. Olen tänulik, et taevase kutsumise kallis võiduhind, mis küll ehk väga ei müü, siiski puudutab paljusid.
Ma loodan, et need, kes tulevad, suudavad leida Kristuse, näha meis Tema olemist ja nägu. Et tulijad võiksid märgata, märkajad taibata ning sirutuda eesoleva poole.
Mari Paenurm